Tänapäeval on laialt levinud kauba müük välismaale, mille puhul on tehingus mitu osapoolt, kuid transpordikulude vähendamiseks toimub kauba liikumine otse viimasele osapoolele. Tehinguid, kus on üle kahe osapoole, kutsutakse aheltehinguteks. Mitmed äriühingud on leidnud enda jaoks võimaluse kasutada tavalise piiriülese võõrandamise asemel piiriülest aheltehingut, teistel äriühingutel on see koostööpartneritest tulenevalt aga kohustuslik. Mõnel juhul annab aheltehing rahavoo-eelise, kuna on võimalik rakendada 0% käibemaksumäära ja lükata käibemaksu arvestamise kohustus pöördkäibemaksu näol ostjale.
Ometi võib aheltehingul olla võimaliku rahavoo-eelise asemel hoopis vastupidine tulemus, kui tehingut ei ole maksustamise jaoks õigesti klassifitseeritud ning ei ole arvestatud kõiki tehingu tingimusi. Praktika näitab, et aheltehingute korrektse maksustamise määramine on keeruline ning sellega eksitakse tihti. Väära või puuduliku maksustamise tulemusena võib aheltehingus osalenutel tekkida probleeme, mis kaotavad esialgu soodsana näiva aheltehingu võlud ning muudavad tehinguga kaasnevad kohustused tõeliseks "peavaluks". Tekkida võib maksuvõlg, intressikohustus või tehingu osapoole kohustus registreerida end mõnes teises riigis käibemaksukohustuslasena. Mida hiljem korrigeeritakse valesti klassifitseeritud aheltehing, seda suuremaks kasvab potentsiaalselt maksuvõlalt tasutav intress, mis võib muuta esialgu kasumlikuna näiva tehingu kahjumlikuks.
Valesti klassifitseeritud aheltehingute puhul saab lükata osa süüst raskesti loetavalt kirja pandud ja killustunud Euroopa regulatsioonile ning samuti liikmesriikide ühtlustamata käibemaksusüsteemidele ja -praktikale. Aheltehingu korrektseks maksustamiseks peab lähtuma Euroopa Liidu direktiividest, kohtupraktikast ning erinevate riikide seadustest. Seda on tõepoolest palju isikule, kelle põhiülesanne ei ole olla kursis maksustamise eripäradega, vaid müüa kaupu. Eelnev ei välista muidugi maksuhalduri poolt maksude määramist, kui tehing on valesti maksustatud.
Aheltehingu õige maksustamise tagamiseks ja võimalike ebamugavuste vältimiseks maksuhalduriga tuleks leida vastused järgmistele küsimustele. Kui see tehtud, on aheltehingu maksustamist ka oluliselt lihtsam õigesti klassifitseerida.
- Kas aheltehingu raames toimub kaupade transportimine? Kui jah, siis kust ja kuhu?
- Kui palju äriühinguid aheltehingus osaleb?
- Kas kõik äriühingud osalevad kaubatarnes või on mõni äriühing vahendaja?
- Milliseid käibemaksukohustuslase numbreid kasutatakse?
- Kas on võimalik, et aheltehingus osaleja on registreeritud mitmes liikmesriigis käibemaksukohustuslaseks ning ta kasutab ka mõnda teist käibemaksukohustuslase numbrit?
- Millist Incotermi rakendatakse ning kes organiseerib kauba transpordi?
Hoolimata nende küsimuste läbimõtlemisest, võib tekkida liikmesriikide maksusüsteemide erinevusest tulenevaid probleeme, mis põhjustavad maksuriski. Seega, kui on leitud vastused kõikidele eelnevalt toodud küsimustele ning määratletud tehingu õige maksustamine, oleks alati mõistlik enne tehingu sooritamist täpsustada aheltehingu teiste osapooltega, kas nende liikmesriigi maksuhaldurid aktsepteerivad tehingu sellist maksustamist.
