Viimased sõiduautode maksustamisega seotud muudatused võib tinglikult jagada perioodide järgi 01.09.2014, 01.12.2014 ja 01.01.2018, märkis Ernst & Young juhtiv maksunõustaja Tõnis Elling Äripäeva raadio saates “Teabevara tund” sõiduautode maksustamisega seotud teemasid lahates.
Nõnda võib tehtud muudatused välja tuua järgmiselt:
- 2014. a 1. september – ei hüvitata enam n-ö maksuvabalt kuni 64 euro ulatuses isikliku sõiduauto kasutamist ettevõtluses;
- 2014. a 1. detsember – Eesti sai Euroopa Komisjonilt loa piirata sõiduautode sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust 50 protsendi ulatuses;
- 2018. a 1. jaanuar – tulumaksuseaduses tehtud muudatuse järgi mindi kilomeetripõhiselt arvestuselt üle kilovatipõhisele arvestusel ja tööandja sõiduautoga tehtud sõitude üle arvestuse pidamisel kaotati sõidupäeviku pidamise nõue ja käibemaksuseaduses muudeti sisendkäibemaksu arvestuse põhimõtteid.
Ettevõtluses kasutatavate sõiduautode maksustamisel tuleb vaadata, kas tegemist on selleks puhuks kasutatava ettevõtte või isikliku sõiduautoga. Maksunõustaja toonitas, et iga ettevõtja peab ise hindama, mis on talle kasulikum. Seoses kilovatipõhisele arvestusele üleminekuga loobusid paljud ettevõtted oma autodest ja töötajad hakkasid töösõitudeks kasutama isiklikke sõidukeid. Füüsilisel isikul ei ole keelatud teha oma varaga, mida ta tahab, kas või anda see ettevõttele tasuta kasutada (kasutusvalduse leping). Praktikas esineb ka juhtumeid, kui kella 8-17 on sõiduk n-ö firma auto ja enne ning pärast seda isiklik auto. Kui sõiduk on nõnda segakasutuses, tuleb pidada väga selget arvestust, sest kulusid sajaprotsendiliselt firmakuludeks lugeda sellisel juhul ei saa.
Alates 2014. a saab ettevõtluses kasutatava isikliku sõiduauto kasutamise eest maksta kompensatsiooni kilomeetripõhiselt ehk 30 senti/km eest, kuid mitte rohkem kui 335 eurot kalendrikuus ühe tööandja, firma kohta. Tingimuseks on sõidupäeviku pidamine, kus on täpselt kirjas kuhu, miks, kui palju sõideti. Tõnis Elling sõnas, et isikliku sõiduauto ettevõtluses kasutamise kompensatsiooni võib saada ka, kui töötada mitmes ettevõttes ja teha igas neist ka töösõite.
Kuigi paber kannatab kõike, siis on mõistlik igasugused kompensatsiooni reeglid kirjeldada juhatuse otsuses, kus märgitakse hüvitise saaja, suurus ja ka periood, kui pika aja jooksul või mille eest kulud hüvitatakse. Otsuse juures peaks, võiks olla ka sõiduki registrikaardi koopia. Tavaliselt tehakse selline otsus üheks kalendriaastaks. Selline juhatuse otsus on vajalik ka ühemehefirma puhul. Eks ta veider tundu, ütles Elling, et ise teen ja ise maksan, aga kui dokument olemas, siis on juba maksuhalduri kohustus tõendada, kas dokument on vale või mitte.
Kommenteerides sõidupäeviku vormistamist ütles Tõnis Elling, et sellega on seotud palju müüte. Tegelikkuses ei erine GPS kasutamine oluliselt n-ö paberil sõidupäeviku pidamisest. GPS on rohkem ikka ettevõtjale, et kontrollida oma töötajate liikumist. Sõidupäeviku eesmärk on tuvastada, kus, millal, miks käidi. Et tööandja sõiduautode kasutuse kohta sõidupäevikut enam esitama ei pea, siis isikliku sõiduki ettevõtluses kasutamise kohta lähevad sõidupäevikusse kirja ainult töösõidud, erasõidud ei huvita kedagi. Sõidupäevikut võib pidada ka Exceli vormis, kus kirjas auto nr, odomeetri näidud, kus käidi, mida tehti.
Kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 km kaugusel, siis on tööandjal võimalus hüvitada tööle sõiduga seotud kulud. Et selliste sõitudega seotud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata, peab kuludokument olema antud ettevõtte nimele ja see ei tähenda, et ise firma nimi dokumendile kirjutatakse. Isikliku sõiduauto ettevõtluse tarbeks kasutamise hüvitamise kohta esitab tööandja kalendriaasta 1. veebruariks deklaratsiooni vormi INF 14 eelmisel aastal makstud kompensatsiooni kohta.
Sõiduautode maksustamisel on oluline eristada, mis on ja mis ei ole sõiduauto. Loeb see, mis on kirjas liiklusregistris. Ettevõtte sõiduautode kohta ei pea alates 1. jaanuarist 2018. a pidama sõidupäevikut ja maksustamisel mindi üle n-ö hüve suuruse maksustamiselt võimaluse maksustamisele ehk kilomeetripõhine maksustamine asendus sõiduki kilovatipõhise maksustamisega, mille järgi arvestatakse erisoodustusmaksu (ehk tulu- ja sotsiaalmaksu) suurema kilovattide arvuga sõidukitelt 1,96 €/kW kohta ja vanemate autode puhul 1,47 €/kW kohta. Kui firmaautoga tehakse ainult töösõite, siis ka erisoodustust maksma ei pea. Kaubikute erisoodustuse maksustamisel lähtutakse võimalusest maksustada kasutamine kas kilovatipõhiselt või lähtudes turuhinnast. Samas, nentis Elling, on turuhind igaühe enda fantaasia.
Seoses sõiduautodega seotud kuludelt sisendkäibemaksu mahaarvamisega lubati 1. detsembrist 2014. a sisendit maha arvata 50% sõiduki kohta tehtud kuludelt. Kui sõidukiga tehti vaid töösõite ja ettevõte ka selle tõendada suutis, siis oli võimalik 100% sisendkäibemaksu mahaarvamine. 2018. a alguses tehtud muudatuse järgi tuleb sõidukit kasutada vähemalt kahe aasta jooksul maksustatava käibe tarbeks. Kui töösõitude vahele eksib kasvõi üks õnnetu erasõit, siis läheb arvestus kohe 50% peale ja sisendkäibemaks tuleb täies ulatuses tagasiulatuvalt korrigeerida, st deklaratsioonid tuleb korrigeerida sõiduki soetamise kuust alates, mis toob enda kaasa ka intressi arvestuse. Et kahe aasta jooksul tegin ühe erasõidu, siis saan karistuseks kaela intressi, märkis Tõnis Elling. Jooksvate kulude poole pealt tuleb sellest õnnetust erasõidust alates hoida sisendkäibemaksu mahaarvamine 50% peal ühe kalendriaasta jooksul. Sõiduki reaalne kasutus ei oma siinjuures tähtsust.
Kokkuvõtteks nentis Elling, et sõiduautodega seotud maksustamise teema on üle paisutatud, sest maksuraha, mida sisse nõuda, on igal pool mujal palju rohkem, kui sõidukite moel või teisel kasutamises.
