Valgevene majandusmudel on omamoodi müüdipurustaja, sest selliselt toimimisele on peatset lõppu ennustatud juba peaaegu paarkümmend aastat. Minsk on kõigile skeptikutele tõestanud, et tugeva poliitilise tahte abil võib toimivana hoida ka plaanimajandust.

Valgevene elanike elatustase edestab mitmeid riike nii Euroopas kui SRÜs. Riigi doteeritud sotsiaalsed teenused on heal tasemel, ka kommunaalteenuste nagu küte, vesi ja elekter kättesaadavus on hea ning maksumus inimeste jaoks kohati sümboolne, eriti kui võrrelda mitme teise naaberriigiga. Erinevalt sageli levinud agraarriigi kuvandist, elab tegelikult üle kahe kolmandiku Valgevene rahvastikust linnades. Peamine majandussektor on tööstus, millest lõviosa kuulub riigile. Enam kui 70% SKTst tulebki riigisektorist.

Valgevenel on head eeldused olla välisinvestoreile atraktiivne sihtriik:

1. suur erastamispotentsiaal – sisuliselt kõik atraktiivsed ja tulutoovad tööstus- ja muud tegevussektorid on riigiomanduses, seega potentsiaalsetele konkurentidele müümata;
2. hästikoolitatud, distsiplineeritud töökultuuriga ja suhteliselt taskukohane tööjõud;
3. Valgevene kuulumine tolliliitu Venemaa ja Kasahstaniga; 
4. väga hea logistiline asukoht – kolme ELi liikme, samuti Venemaa ja Ukraina piiririik;
5. rikkalik maavaradevaru ja mitmepalgeline loodusressurss tervikuna;
6. palju kasutamata turu- ja investeerimisvõimalusi, vabu nišše majanduses; 
7. hulk soodusrežiime, mis soodustavad ettevõtlust vabamajandustoonides, kõrgtehnoloogia valdkonnas, väikelinnades jne;
8. mõningate naabritega võrreldes madal korruptsioonitase.

Ent see erastamispotentsiaal kipub suures osas olema veel teoreetiline, sest riik hoiab suurettevõtteid enda omanduses, kuna tänu oma panusele riigi eksporti ja eelarvesse on need ühtlasi ka strateegiliselt olulised ettevõtted. President Aleksandr Lukašenko hinnangul on Valgevene majandusmudel hästi vastu pidanud ja sellist ülesehitust õigustanud. Presidendi hoiakut erastamisvallas toetab märkimisväärne hulk avalikkusest, kelle hinnangul peakski suurettevõtted jääma riigiomandusse. Suurettevõtete ostmine on võimalik väga rangetel tingimustel, reeglina lisandub siia ka oluliselt üle turuhinna küsitud hind, mis võtab hoo maha ka kõige kärsitumatel riskinvestoritel. Majandusminister on öelnud, et riik on huvitatud eelkõige erastatava ettevõtte edasisest käekäigust, mitte niivõrd sellest ühekordsest tulust riigikassasse. Lisaks müügihinnale on olulised soetatava ettevõtte tehnoloogiapargi kaasajastamine, palkade tõstmine ja seeläbi riigile tasutavate maksude suurendamine.

Välisinvestor peab kaasajastama ettevõtte tehnoloogia ehk viima läbi moderniseerimise. Kui mõnes teises riigis kaasneks sellega pikemas perspektiivis rahaline kokkuhoid, sest investeeringud moodsamasse tehnoloogiasse lubavad kokkuhoidu personalikuludelt, siis Valgevene sotsiaalmajanduslik keskkond tähendab seda, et erastamisega kaasneb küll ettevõtte moderniseerimiskohustus, ent ühtlasi tuleb säilitada ka kõik töökohad. Ühtegi inimest ei tohi vallandada ega koondada põhjusel, et organisatsiooni tööd soovitakse muuta senisest efektiivsemaks.

Seetõttu on Valgevene majanduskeskkonna suhtes konservatiivsed nii mitmedki rahvusvahelised reitinguagentuurid ja finantsorganisatsioonid. Sellist rahvusvahelisel areenil nõrka positsiooni majandusvabaduse või -konkurentsi vallas selgitabki ülalmainitud Valgevene unikaalne majandusmudel, kus on ühendatud väga tugev riigiregulatsioon ja sotsiaalpoliitika ning turumajandus. Nii doteerib riik teatud kaubagruppe ja on määranud kindlatele teenustele ja toodetele piirhinnad. Siia alla kuuluvad näiteks leib ja teisedki pagaritooted, piimasaadused, ent ka teravili, kütus ja mitmed teised esmatarbekaubad.

Ühtlasi püüab riik säilitada kontrolli ka erastatud ettevõtete üle. Samuti on võimud tõestanud, et juba kord erastatud ettevõtte võib vajadusel taasriigistada. Nii juhtus tuntud maiusetootjate Kommunarka ja Spartakiga, mille erastamised 1990ndatel kuulutati 2012. aasta lõpus seoses väidetavate protseduurireeglite rikkumisega õiguslikult tühisteks. Vaid mõne päevaga vahetati ettevõtete juhtkond ning omandisuhe. Eraomand pole seega Valgevenes mitte alati piisavalt kaitstud.

Ettevõtjail tuleb arvestada sedagi, et suure tõenäosusega tuleb tegutseda rendipinnal, sest 90% juhtudel on selline Valgevene praktika. See võib üürnikule tähendada muudatusi lepingutingimustes sageli väga lühikese etteteatamistähtajaga. Harvad pole needki juhused, kus rendihinda on muudetud juba sõlmitud ja veel jõus olevate lepingutingimuste raames.

Riikliku statistikakomitee andmeil oli 2013. aasta keskel Valgevene keskmine palk 3 560 100 BYR ehk 300 eurot. Võimud on lubanud, et aastal 2014 saavutab keskmine palk suurusjärgu 450 eurot. Minskis on see juba praegu ca. 560 eurot. Ent riigi kõrgeim sissetulek elaniku kohta on Soligorskis 630 eurot, kuhu on koondunud kaaliumitootmine.

Mitmete ekspertide sõnul on palgatõus olnud liiga kiire, sest tootlikkuse kasvu asemel on selleks võetud vahendeid ettevõtete kasumi ja täiendavate investeerimisvajaduste arvelt. Erinevad arvamusküsitlused näitavad valgevenelaste vähest poolehoidu ideele, et nad peaksid kõrgema palga nimel riskima ajutise tööpuuduse ja tiheneva konkurentsiga tööjõuturul, mis oleks vaba turumajanduse puhul normaalne. Valgevene võimude andmeil on töötuid ca. 1% elanikkonnast. Arvatult ei peegelda see napp protsendinumber tegelikku olukorda. Töötud peavad töötuabiraha saamiseks osalema ühiskondlikel töödel. Samas ei loe statistika sellistel sotsiaaltöödel osalejaid töötute hulka. Varjatud tööpuudus on see õige tööpuudus.

Õigussüsteem sarnaneb Venemaa õigussüsteemile. Reeglid soosivad ka pigem tööandjat kui -võtjat. Vaatamata viimaste aastate olulisele edenemisele on Valgevene õigussüsteem veel siiski ebapiisavalt arenenud ja pidevas muutumises, mistõttu parktika võib kohati oluliselt erineda seaduses ettenähtust. Eriti kajastub see äri käigushoidmisel, kuigi selle alustamine Valgenes on õiguslikult võrdlemisi lihtne. Sama kehtib ka maksusüsteemi, valuutaregulatsioonide ja äriõiguse kohta, kus muudatused võivad rakenduda tagasiulatuva jõuga. See pärsib edendusi, mida annab näiteks tolliliitu kuulumine Venemaa ja Kasahstaniga. Õiguslike riskide hulgas tuleb nimetada veel kontrollivate organite suur hulka Valgevenes.

Praktilisi soovitusi: Projektide ellurakendamist soodustab asjakohase kohaliku omavalitsuse toetus. Selle saavutamine on sageli seostud täiendavate, projektiväliste investeeringutega sotsiaalsfääri. Mistahes arusaamatusi võimudega tuleb tingimata vältida. Kui aga siiski tekib vaidlusi, on parem pöörduda rahvusvahelise arbitraaži poole.