Sõiduautode maksumuudatused on saanud suure tähelepanu osaliseks, nende sisu on aga senini jäänud paljudele segaseks. Alljärgnev annab selgitust.
Sõiduautode maksustamise osas tuleb eristada kahte olukorda:
- tegemist on tööandja autoga, mille osas on seadusandja näinud probleemi isiklike sõitude tegemises;
- tegemist on isikliku sõiduautoga, mida kasutatakse töösõitudeks ja tööandja maksab selle eest hüvitist.
1. Tööandja sõiduauto
Suurem meedia tähelepanu puudutas muudatust, millega nähti ette sõiduautoga seonduvate kulutuste osas 50%-line sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang. Piirang puudutab nii sõiduauto enda hinda kui ka kõiki seonduvaid kulusid, sh kütus, remont, hooldus jne. Esialgses eelnõus nähti ette ka 2000-eurone absoluutne piirang, kuid sellest loobuti. Muudatused on kavandatud jõustuma 01.12.2014. Seaduse jõustumine sõltub Euroopa Komisjoni loa saamisest.
Muudatuste jõustumise järgselt saab sõiduautoga seonduvate kulutuste osas käibemaksu 100%-liselt maha arvata pigem erandlikul juhul. Erand kohaldub (a) sõiduautode müüjatele, rentijatele või liisingfirmadele, (b) taksofirmadele ja (c) õppesõidu läbiviijatele. Lisaks kohaldub erand ka juhul, kui (d) sõiduautot kasutatakse vähemalt 2-aastase perioodi jooksul üksnes ettevõtluse tarbeks. Maksuhaldurit tuleb käibemaksudeklaratsioonis teavitada, kas lähtutakse 50% või 100% reeglist. Kui esialgselt kavandatud kasutamisotstarve muutub, tuleb teha vastav käibemaksu korrigeerimine.
Kui eesmärgiks on 100%-line sisendkäibemaksu mahaarvamine, peab arvestama tõendamiskoormise suurenemisega. Nii näiteks on märgitud muudatuse seletuskirjas: "Ettevõte peab tegema kõik selleks, et sõiduautot ei saaks kasutada eratarbimises. Näiteks kontrollib ettevõtte juht auto kasutamist GPS-i abil, auto peab olema pargitud ettevõtte juures jne. Tuleb rõhutada, et suurt enamust sõiduautodest eranditult ettevõtluse jaoks ei kasutata." Tegelik tõendamiskoormise ulatus on kahjuks jäetud edaspidise praktika kujundada.
Kolmas oluline muudatus puudutab sõiduauto kasutamist töövälisteks sõitudeks. Seni on käsitletud seda omatarbena ning sellelt peab tasuma käibemaksu. Edaspidi tööväliseid sõite üldjuhul omatarbeks ei nimetata ning neilt ei teki käibemaksukohustust. Sarnast muudatust ei ole paraku ette nähtud erisoodustuse maksude osas. Juhul, (a) kui tehakse tööväliseid sõite, (b) nende kohta ei peeta arvestust ning (c) tööandjale neid sõite ei hüvitata, loetakse ka edaspidi erisoodustuse hinnaks 256 eurot.
Tasub teada! Auto ost enne detsembrit võib olla kuni poole käibemaksu võrra soodsam. Selleks tuleb auto välja osta või võtta kapitalirenti. Võit seisneb selles, et veel ei kohaldu 50%line mahaarvamise piirang ning käibemaksu saab maha arvata seni kehtivate reeglite alusel. Ühtlasi tasub kaaluda ka seniste kasutusrentide asendamist kapitalirentidega. Kapitalirendi eelis kasutusrendi ees seisneb selles, et kogu käibemaks kajastatakse esimesel arvel. Sellest tulenevalt saab ka käibemaksu maha arvata juba liisingperioodi alguses.
2. Isikliku sõiduauto kompensatsioon
Muudatus hüvitiste osas on vähe tähelepanu saanud ning see jõustus juba käesoleva septembri algusest. Isikliku auto töösõitudeks kasutamise korral oli varasemalt hüvitise maksmiseks võimalik valida kahe alternatiivi vahel. Juhul, kui töösõitude kohta peeti arvestust, oli hüvitise suuruseks 0,30 eurot kilomeetri kohta. Maksimaalne hüvitis ühes kuus võis olla 256 eurot kuus. Kui arvestust ei peetud, võis maksuvabalt maksta hüvitist kuni 64 eurot kuus.
Septembri algusest suurenes arvestuse pidamise korral hüvitise maksmise piirmäär 335 euroni. Hüvitise suurus kilomeetri kohta jäi 0,30 eurole. Samas kaotati võimalus maksta hüvitist sõiduarvestust pidamata.
Arvestuse ehk sõidupäeviku pidamise kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse määrusega ning selles pole muudatusi tehtud. Seega ei puuduta ülalkäsitletud täiendav tõendamiskoormis hüvitise maksmist isikliku sõiduauto kasutamise eest.
Artikkel on avaldatud advokaadibüroo Glikman Alvin & Partnerid maksuõiguse e-teatajas.
