Kuna tööandjad registreerivad massiliselt autosid ümber isiklikeks sõidukiteks, siis tekib kindlasti küsimus – miks nii tehakse. 

Miks?

Ajend on muidugi kahtlemata liigkõrge erisoodustusmaksu vältimine, sest erinevalt n-ö vanast heast korrast, mil sai kilomeetripõhiselt erasõidud hüvitada, tuleb nüüd iga erasõidu korral, iga töötaja pealt ja arvestades iga autot erisoodustusena maksustada kõik kilovatid. Ehk siis, kui kaks töötajat sõidavad kolme autoga ühes kuus igaühega kolm kilomeetrit erasõite, siis erisoodustus on 2 x 3 x kW ja kilovattide kogusummalt tuleb riigikassat nuumata. Varem oleks hüvitatud 18 kilomeetrit, nüüd on see võrreldav sisuliselt kuue auto kuuajalise rendi kuludelt erisoodustusmaksude tasumisega.

Kindlasti on neid, kes sõitsidki erasõite nii palju, et neid uus kord ei morjenda, eriti kui autol kilovatte napib, kuid teistel on põhjust vaadata ihalevalt veokite poole, mõnel on mõttekas erasõidud "keelata" ning neil, kellele kumbki variant ei sobi, on mõttekas vormistada autod ümber isiklikeks. Lisaks muidugi käibemaksunüansid, mis omakorda meelitavad veoteenust kasutama (Taxify, Uber, taksoveoteenus), sest nende puhul, kui seal ikka on käibemaksu, ei kehti mingi mahaarvamise piirang. Aga see on muidugi juba eraldi teema.

Mida arvestada?

Kui tööandja soovib sõiduautoga seotud erisoodustusmaksudest pääseda, peab auto muutuma "isiklikuks". Vastav mõiste on tulumaksuseaduse § 13 lg 3 punktis 2 defineeritud: "Isikliku sõiduautona käsitatakse esimeses lauses nimetatud isiku kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses".

Need tingimused on sellised, mis tööandja sõiduauto puhul peavad koos esinema, kusjuures valdus peab olema otsene valdus, mitte kaudne. Näiteks, kui tööandjal on liising ja auto liisitakse nn kasutusrendi korras töötajale, siis omand on küll tööandjal, samuti kaudne valdus (mis tekib liisingulepingu alusel), kuid puudub otsene valdus ja auto on seega isiklik sõiduauto, otsene valdus on liisinguvõtjal.

Seega, vajalik on sellise õigussuhte sisseseadmine, mille alusel tööandja kas loovutaks omandi või jääks äärmisel juhul kaudseks valdajaks (nt rendisuhe). Järgnevalt vaadatakse üksnes omandi üleandmist, sest see on enamlevinud asjade käik.

Kui auto on tööandja oma, siis tuleb silmas pidada, et autot töötajale võõrandades tuleks rakendada turuhinda ehk siis keskmist kohalikku müügihinda. Hinna määrab ühingu juhtorgan, kuid selle leidmisel võib kasutada nii kutselise hindaja abi kui ka võtta hinnapakkumised.¹

Kui auto võõrandatakse turuhinnast odavamalt, siis maksustatakse saamata jäänud tulu osa erisoodustusena (TuMS § 48 lg 4 p 7). Käibemaksukohustuslane peab aga arvestama maksustatava väärtusena mitte tegelikku tasu, vaid turuhinda (jagatud 1,2-ga, sest turuhinnas sisaldub käibemaks (KMS § 12 lg 14 p 1)).

Kui tegemist on liisingus oleva sõiduautoga, siis ei ole enamasti lahenduseks jääkmaksumuse eest sõiduki väljaost, sest sõiduk võib sellest rohkem väärt olla. Hind, mida peaks maksma, et ei tekiks maksukohustusi, on siiski ka liisingu puhul turuhind. Ja kui tööandja on liisingulepingus jõudnud väljaostustaadiumi, siis peab samuti arvestama, et väljaostuõiguse üleandmine on samamoodi rahaliselt hinnatava hüve üleandmine. Sellisel juhul oleks erisoodustuseks väljaostuhinna ja turuhinna vahe. Ja mõistagi, kuigi tegemist on õiguse võõrandamisega, on see siiski käibemaksuga maksustatav (teenus), ning töötajale üleantav hüve maksustatakse ka käibemaksuga.

See on muidugi keerulisem teema. Kui tegemist on nn kapitalirendi korras omandatud sõiduautoga, siis on käibemaks sellelt liisingu sõlmimisel ära makstud ning liisinguandja väljaostmisel arvele käibemaksu ei lisa. Tööandja peaks seega deklareerima käivet turuhinnas (sisaldab käibemaksu). Kui see on aga kasutusrent, siis esitab liisinguandja töötajale arve jääkmaksumuses (sisaldab käibemaksu) ning tööandja peaks täiendavalt deklareerima käibena turuhinna ja jääkmaksumuse vahe (sisaldab käibemaksu). Enamasti seda käibemaksu puudutavat osa ei teata.

Miks isiklik on hea?

Paljudel, kes sõiduautode isiklikeks sõidukiteks muutmisest on kuulnud, on jäänud ebaselgeks, kas ja mida see lisaks erisoodustuse maksustamise muutmisele veel täiendavalt kaasa toob.

Kui sõidukit on endiselt vaja ka töösõitudeks kasutada, siis on võimalik sõidupäeviku pidamise korral iga kuu kohta maksta töötajale töösõitude eest hüvitist kuni 30 senti kilomeetri eest kogusummas kuni 335 eurot. See hüvitis on mõistagi maksuvaba.

Lisaks, kui selle sõidukiga käiakse lähetuses, siis saab töösõidud kuludokumendi alusel hüvitada ilma igasuguste piirmääradeta. Seega, kui töötajal on asulast väljapoole asja, siis tuleks töö tegemise koht täpsemalt piiritleda ja kõik asulast väljuvad sõidud lähetusena kirja panna ja kuludokumendi alusel kütus kinni maksta. Kütuse kasutamine on seejuures hinnanguline ja otseselt ei nõuta isegi hodomeetri näitude lähetusaruandesse kirjapanekut, sest nende näitude alusel ju hüvitada ei tohi, st lähetuses ei tohi topelthüvitamist kasutada, vaid seda tuleb teha kas sõidupäeviku või kuludokumendi alusel. Kuid on kuulda olnud, et iga lisatõend maksuhaldurile meeldib.

Selliselt kõike korraldades on võimalik "kilovativäliselt" päris palju kulusid maksuvabalt kanda.

Ja veel. Nii isikliku sõiduauto kui ka tööandja sõiduauto puhul on võimalik ju kodu ja töökoha vahelisi sõite maksuvabalt hüvitada. Juba varem kehtis teatavasti õigus kodu ja töökoha vahelised sõidud maksuvabalt kanda, kui ühistransporti ei ole võimalik kasutada või ei ole selle kasutamine võrreldes muu transpordiga ajaliselt või rahaliselt mõistliku kuluga.

Eelmise aasta 1. juulist rakendati tagasiulatuvalt täiendavat alust (TuMS § 48 lg 51): "Samuti ei loeta erisoodustuseks tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta, või bussiga liiklusseaduse tähenduses".

Need sõidud on töösõidud, need saab sõidupäevikusse kanda ja hüvitada sõltumata ühistranspordi kasutamise võimalusest või selle ajalisest või rahalisest kulust.

Kuivõrd käibemaksuseaduse § 30 täiendati lõikega 4¹ (alates 01.08.2017), siis on seaduses ka otsene viide, et käibemaksu mahaarvamiseks keegi kätt ette ei pane: "Sõiduauto ettevõtluses kasutamisena käsitatakse ka töötajate transporti elu- ja töökoha vahel tulumaksuseaduse § 48 lõikes 51 sätestatud tingimustel". Kui me muidu peaksime hakkama uurima ja tõendama tööandja ülekaalukaid huve, et lugeda see ettevõtlusega seotuks, siis siin on seadusandja asunud elu lihtsustama ja me saame sellise vahemaa puhul ettevõtlusega seotust juba eeldada. 

Seejuures, mis puudutab sõiduauto kütusekulusid muude töösõitude kohta, siis kuna tegemist ei ole käibemaksuseaduse mõistes "kasutuslepingu alusel sõiduki kasutamisega", vaid tegemist on töötaja sõiduautoga, mida ta kasutab tööülesannete täitmiseks, ei kehti ka sisendkäibemaksu mahaarvamisel 50% piirang. Ehk siis, kui kütusekulude kohta võetakse arve tööandja nimele või on arve saadud makseautomaadist ja kvalifitseerub lihtsustatud arveks KMS § 37 lg-te 9–11 mõistes, siis sisendkäibemaksu mahaarvamisel probleeme ei teki.²

Tõsi, kõikvõimalikke muid sõiduauto ülalpidamise kulusid see skeem maksuvabalt kanda ei luba, kuid eelkõige kasutavadki seda ju need, kel töösõite üle mõistuse palju ei ole, kuid esineb piisavalt erasõite, et erisoodustuse vältimine ära tasuks.

Mida veel vaadata?

Me ju teame, et lisaks M1 ja M1G kategooriatele on automaailmas veel terve hulk muid kategooriaid. Peamiselt kõneldakse sõiduautode kontekstis muidugi N1 kategooriast, mis on veokid, kuid mida pakutakse ka sisuliselt sõiduautode teisenditena.

Võib arvata, et riigi jaburalt jäik maksupoliitika sõiduautode suhtes toob kaasa lahenduste otsimise ka N1 kategooria sõidukitega seonduvalt.

Nende puhul on seadusandja olnud küll äärmiselt lahke ja lubanud soovi korral kilovattide maksustamise skeemist lähtuda (vt TuMS § 48 lg 8¹), kuid ma ei ole kindel, et see palavat vastukaja leiaks: "Lõikes 8 sätestatud erisoodustuse hinna määramise korda võib kasutada ka liiklusseaduse tähenduses kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto kasutamise võimaldamisel töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks".

Pigem kasutatakse ikka isiklike sõitude hüvitamist ja omatarbe maksustamist turuhinnast lähtuvalt.

Kuidas leida hind? Esimese asjana hakatakse alati vastuseks pakkuma taksoveoteenust ja kui te esitate küsimuse, kas Selveri iseteeninduskassa on samuti restorani toitlustamisteenusega võrreldav, siis võetakse mõttepaus. Loomulikult ei saa kilomeetri maksumust leida selliselt, samuti ei oleks mõeldav nõuda kuutasu (nt liisingumakse suurus). Küll aga saab näiteks sõidupäeviku alusel leida kogu kuu kilometraaži, jagada kogu vastava kuu käitamiskulud sellele ära ja erakilomeetrid eraldada. See ongi kilomeetri hind.

Kui tegemist on sõiduautoga võrreldava sõidukiga, siis on praktikas kasutatud ka sama hinda, mida varem erisoodustuse arvestamisel kasutati ja mida praegu isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmisel kasutatakse. See on üks võimalus, kuid kohtupraktika selles puudub, me ei tea, kas seda loetakse adekvaatseks. Samas, riik ju ise seda kasutab …

N1 kategooria puhul tekib ka käibemaksuküsimus. Kui isiklik kasutus hüvitatakse, siis tekib käive ja sama väärtus, mida kasutatakse hüvitatava summa leidmisel, sisaldab käibemaksu.

Omatarbe korral (st kui töötaja ei hüvita kasutust) on ka käibemaksu puhul seadusandja olnud sõbralik ja andnud lahkesti võimaluse kilovattidest lähtuda. Kusjuures sõnastatud on see nii kavalalt, et paljud lendavad esimese hooga orki. KMS § 12 lg 7¹: "Kui omatarbe moodustab tööandja liiklusseaduse tähenduses kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto või käesoleva seaduse § 30 lõike 4 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel tööandja sõiduauto kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, on nimetatud käibe maksustatav väärtus koos käibemaksuga tulumaksuseaduse alusel arvutatud erisoodustuse hind".

Sellest jääb mulje, nagu see oleks kohustus, omatarbe korral. Kuna aga viidatakse tulumaksuseadusele ja selle § 48 lõige 8¹ ütleb, et erisoodustuse hinna määramise korda võib kasutada ka liiklusseaduse tähenduses kuni 3500 kilogrammise täismassiga veoauto kasutamise võimaldamisel, siis saab sellest järeldada, et see on samuti valik – võib, kuid ei pea. Meie ametnikud on lihtsalt nii harjunud Euroopa Liidu aktidele viitama, et keegi ei oska ilmselt normaalses keeles õigusakte enam sõnastada, vaid käibki selline ristviitamine, millest ei ole lihtne aru saada.

Kokkuvõtvalt

Kokkuvõtvalt tuleb tähele panna, et päris tasuta või turuhinnast soodsam auto ümbervormistamine toob kaasa erisoodustuse, seetõttu oleks vajalik õigete hindajate kasutamine. Sellisel ümbervormistamisel on ka käibemaksu aspekt, mida ei maksaks käibemaksukohustuslastel unustada.

Kindlasti on isiklikel autodel omad eelised, kuid miski ei saa vana hea Ameerika raua vastu ehk siis uus mood on päris pick-up truck või lihtsalt N1-kategooria sõiduk. Kui seadusandja ja ametnik kotib teid, siis kottige vastu.

¹ Hinnapakkumuse osas võib muidugi väita, et need on odavamad kui eelduslikult auto võõrandamisel n-ö otse, kuid arvestada võiks seda, et tihti toimubki müük esindusele või platsile ja enamasti ei ole kellelgi palgal kedagi, kes hakkaks müügiga tegelema ning müügiportaali hinnad on kutse pakkumusele, mitte lõplikud hinnad. Enamasti toimub tingimine. Nagu öeldi vanasti: "Võimalikud on variandid."

² Selle teema kohta täpsemalt vt Hiie Marrandi. "Sisendkäibemaksu mahaarvamine töötaja isikliku auto kütusekuludelt". – MaksuMaksja, 2017, 9, lk 23-25.