Hiljuti puutusime kokku olukorraga, kus aktsiaselts soovis vabatahtlikult maksta riigile tulumaksu, kuid riik ei võtnud seda vastu. Sellega kaasnes aga aktsionäride ebavõrdne kohtlemine ja huvide kahjustamine.
Tehing ise oli lihtne – aktsiaselts ostis ühelt aktsionärilt tagasi viimasele kuuluvad aktsiaseltsi aktsiad, tehes aktsionärile selle eest väljamakse. Seejuures soovis aktsiaselts väljamakse tegemisel mitte arvestada omakapitali tehtud sissemakseid. Teisisõnu soovis aktsiaselts tasuda tulumaksu kogu väljamakse summalt.
Miks? Selleks, et mitte kohelda aktsionäre ebavõrdselt ja mitte kahjustada teiste aktsionäride huve. Näiteks, kui üks aktsionär on teinud sissemakseid 100 000 euro ulatuses ja teine aktsionär on teinud sissemakseid 1000 euro ulatuses, siis aktsiaseltsi omakapitali mõttes on tegemist ühe n-ö potiga, kus on 101 000 eurot. Kui aga omakapitalist väljamaksete tegemisel teisele aktsionärile arvestatakse ka esimese aktsionäri sissemakseid (näiteks kui väljamakse summa on 50 000 eurot), siis seeläbi väheneb aktsiaseltsi omakapitali mõttes esimese aktsionäri sissemakstu (ilma et talle oleks mingeid väljamakseid tehtud). See aga toob kaasa aktsionäride ebavõrdse kohtlemise ja esimese aktsionäri huvide kahjustamise.
Aktsiaselts soovis oma aktsionäre kohelda võrdselt ja mitte kahjustada osade aktsionäride huve, mistõttu planeeriski tehingut sellisena, et sissemakseid ei arvestata. Maksu- ja tolliamet aga leidis, et kuna väljamakse summa ei ületanud aktsiaseltsi omakapitali tehtud sissemakseid, siis aktsiaseltsil tulumaksukohustust ei teki. Enamgi veel – aktsiaseltsil ei ole ka valikuvõimalust tehtud sissemakseid mitte arvestada ja seeläbi tulumaksu tasuda.
Maksustamise kontekstis reguleerib antud olukorda tulumaksuseaduse § 50 lõige 2, mille kohaselt aktsiaselts maksab tulumaksu aktsiate tagasiostmisel väljamaksete summa osalt, mis ületab aktsiaseltsi omakapitali tehtud rahalisi ja mitterahalisi sissemakseid. Sama põhimõte kehtib ka osaühingute puhul.
Maksu- ja tolliamet leidis, et tulumaksuseaduse § 50 lõige 2 ei anna äriühingule valikuvõimalust tehtud sissemakseid mitte arvestada. Isegi, kui sellega nõustuda, on see järeldus siinkirjutaja hinnangul vale, ja normi tuleks seega täpsustada. Tulumaksuseaduse § 50 lõige 2 sätestab väljamaksete tegemisel tulumaksu tasumise kohustuse üldpõhimõtte. Nimetatud säte ei piira ega välista äriühingu võimalust väljamaksete tegemisel sissemakseid mitte arvestada ehk nimetatud säte ei piira ega keela äriühingul maksta tulumaksu, kui äriühing seda vabatahtlikult teha soovib.
Äriühingul peab olema võimalus valida – kas arvestada väljamaksete tegemisel sissemakseid või mitte. Esimesel juhul peab äriühing tulumaksu maksma juhul, kui väljamaksed omakapitalist ületavad sellesse tehtud sissemakseid. Teisel juhul peab äriühing tulumaksu maksma igal juhul. Nagu näha, siis mõlemal juhul on tulumaksuseaduse § 50 lõige 2 üldpõhimõte järgitud.
Kokkuvõttes on olukord ebamõistlik. Ühel juhul saaks riik maksuraha koheselt kätte ja seeläbi ei koheldaks aktsionäre ebavõrdselt. Teisel juhul aga lükkub maksuraha kättesaamine teadmata tulevikku, mis samal ajal toob kaasa aktsionäride ebavõrdse kohtlemise. Praegu aga tuleb siis arvestada, et maksu- ja tolliamet sellist valikuvõimalust tulumaksuseaduse § 50 lõike 2 alusel äriühingule ette ei näe.
