Lähemalt selgitatakse, millistel põhimõtetel toimub tulu- ja sotsiaalmaksu maksmine Eesti isikute välisriigis teenitud töötasult. Tähelepanu juhitakse lähetuse mõistete erinevusele siseriiklikus tööõiguses ja Euroopa Liidu sotsiaalkindlustust reguleerivates määrustes.

Tulumaks

Rahvusvahelisest maksustamisest

Eesti tulumaksuseadus rajaneb residentsuse printsiibile ja liigitab maksumaksjad kahte rühma:

• piiramatu ja
• piiratud maksukohustusega isikud.

Piiramatu maksukohustusega isikud – residendid – on riigi alalised elanikud, kes maksavad tulumaksu residendiriigi seaduste järgi kõikidelt tuludelt, sealhulgas ka välismaalt saadud tuludelt. Residentidel on õigus maksustatavast tulust maha arvata residentide tuludele kehtestatud tulumaksuvaba miinimum ning muud mahaarvamised.

Piiratud maksukohustusega isikud – mitteresidendid – maksavad Eestis tulumaksu ainult Eesti riigis saadud tuludelt. Samal ajal on mitteresidendid piiramatu maksukohustusega oma residendiriigis ning seal laienevad neile ka residendiriigis sätestatud maksusoodustused.

Selleks, et erinevates riikides teenitud tulusid ei maksustataks topelt, lähtutakse maksustamisel siseriiklikult kehtestatud topeltmaksustamise vältimise sätetest ning riikidevahelistest topeltmaksustamise vältimise lepingutest (maksuleping).

Maksuleping sätestab piirid, mille ulatuses kumbki riik teise riigi residendi tulu maksustada võib ning kehtestab ka regulatsiooni topeltmaksustamise vältimiseks. Välisriigis tasutud tulumaks võetakse Eestis tulumaksu tasumisel arvesse.

Residendi mõiste

Kui Eesti residendist füüsiline isik viibib välisriigis töötamise eesmärgil, on tema tulude tulumaksuga maksustamisel oluline määrata isiku residentsus pärast Eestist lahkumist.

Kui isiku elukoht Eestis säilib, on tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 alusel tegemist Eesti residendiga. Samas on võimalik, et isik, kes lahkus Eestist pikemaks perioodiks, muutub residendiks ka riigis, kuhu ta lahkus selle riigi seaduste alusel.

Juhul kui isik lahkus riiki, kellega Eesti on sõlminud maksulepingu, siis on topeltresidentsus Eestis välditav, kuna isiku residentsuse määramisel lähtutakse tulumaksuseaduse § 6 lõikest 5. Kui isiku residentsus muutub, tuleb sellest teavitada Eesti maksu- ja tolliametit (vorm R). Maksu- ja tolliametis tehakse otsus isiku residentsuse kohta.

Kui isik lahkub välisriiki ning Eestisse elukohta ei jää, siis ei ole tegemist enam Eesti residendiga ja ta ei maksa alates residentsuse muutumisest välismaal teenitud tuludelt Eestis tulumaksu. Kui isik muutub residendiks välisriigis, on soovitav hankida sellekohane tõend välisriigi maksuhaldurilt.

Lisainfot füüsilise isiku residentsuse määramise kohta leiate siit.

Samas ei ole residendi mõiste ainus kriteerium isikute palgatulu maksustamisel, oluline on ka, kus ja kui kaua töö tegelikult toimub ning kes on tööandja.

Välisriigi töötasu maksustamisest Eestis

Residendist füüsilised isikud maksavad Eestis tulumaksu kogu maailmas teenitud tuludelt (TuMS § 12 lg 1), mitteresident vaid Eestist saadud tuludelt (TuMS § 6 lg 3). Kuigi tulumaksuseaduses on sätestatud maksuvabastusi Eesti residendist töötajale makstavale palgatulule, on reeglina tegemist Eestis tulumaksuga maksustatava tuluga, ka juhul, kui töö toimub välismaal (TuMS § 13).

Topeltmaksustamise vältimise tagab residendiriik ehk Eesti residendi puhul Eesti. Välisriigis tasutud tulumaksu arvessevõtmine Eestis oleneb välisriigis töötamise eesmärgil viibitud ajast.

Lühiajalise välisriigis töötamise korral tasutakse tulumaks mõlemas riigis, välisriigis tasutud tulumaks vähendab Eestis arvutatud tulumaksu summat (nn krediidimeetod, füüsilise isiku tuludeklaratsioonis täidetakse tabel 8.1). Kui välisriigis on tulumaksu tasutud või kinni peetud rohkem, kui vastava riigi seadus või välisleping ette näeb, võib Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult selle osa välisriigi tulumaksust, mille tasumine oli kohustuslik (TuMS § 45 lg 6).

Pikaajalise välisriigis töötamise korral kohaldub töötasule maksuvabastus Eestis (TuMS § 13 lg 4), töötajal on info andmise kohustus (TuMS § 44 lg 1³, vabastusmeetod, füüsilise isiku tuludeklaratsioonis täidetakse tabel 8.8).

Samas on isikul, kellele kohaldub vabastusmeetod, õigus valida krediidimeetod.

Töötasu maksustamisest välisriigis

Olukorrad, millal välisriigis töötaval Eesti residendil võib tekkida tulumaksukohustus ka välisriigis.

Kui töötaja on Eesti resident, kes viibib välisriigis 12 kuu jooksul vähemalt 183 päeval, siis olenevalt teises riigis kehtivatest seadustest ning maksulepingutes sätestatust tekib palgatulult tulumaksukohustus ka töö tegemise riigis. Juhime tähelepanu, et päevade loendamise kord maksukohustuse tekkimiseks võib erinevates riikides erineda.

Maksulepingu kohaselt (reeglina art 15) maksustatakse töötaja palgatulu töö tegemise riigis vaatamata välisriigis viibitud päevade arvule ka juhul, kui:

• tööandja on resident riigis, kus töö toimub või
• kui tööandjal on püsiv tegevuskoht riigis, kus töö toimub (maksulepingu art 15 lg 2) ning
• kui konkreetse välisriigi seaduses on maksustamine ette nähtud.

Seega on võimalik, et Eesti residendi palgatulu maksustatakse välisriigis, kuigi tööandja on Eestist või töötaja viibib välisriigis vähem kui 183 päeval. Näiteks kui töö tehakse Soomes ja tööandjaks on Soome äriühing, maksustatakse töötasu Soomes juba esimesest päevast, olenemata sellest, et töötaja on Eesti resident.

Lisaks võib maksulepingus erinevatele töötamise viisidele ette näha erikordi (riigitöö tasu, iseseisva ettevõtja teenustasu, juhatuse liikme tasu, meremehe töötasu jne).

Välisriigis tasub uurida, kas maksukohustus seal tuleb täita töötaja enda poolt (kas töötajal on kohustus registreeruda välisriigi maksuametis, esitada deklaratsioone, tasuda tulumaksu (näiteks avansilist maksu ja deklaratsiooni alusel tasutud maksu) või muid makse, kuidas ja kellele makse tasutakse).

Välisriigi maksuhalduri antud infosse tuleb suhtuda tähelepanelikult, selle eiramine võib kaasa tuua sunnimeetodite rakendamise. Arusaamatuste korral välisriigi maksuhalduriga tuleb välisriigi maksuhaldurilt paluda lisainfot või esitada vaie välisriigi maksuhaldurile õigeaegselt. Välisriigi maksukohustuste eest ei ole võimalik pääseda maksuteateid vältides või koduriiki tagasi pöördudes, sest erinevate riikide maksuhaldurid teevad koostööd infovahetuse kaudu, aga ka maksuvõlgade sissenõudmisel.

Välisriigi maksude deklareerimise ja tasumise kohta tuleb koguda dokumente ja tõendeid, mis tuleb alles hoida, sest need tõendavad välisriigi maksukohustust, mis võib vähendada tulumaksu Eestis.

Kui mitteresident täidab oma tööülesandeid väljaspool Eestit, siis tema töötasu Eestis tulumaksuga ei maksustata.

Tööjõurent

Tööjõurendi all mõistame olukorda, kui tööandja annab oma töötajad rendile teisele isikule, näiteks välisriigi residendile, kellega sõlmitakse teenuse osutamise leping. Töötasu maksmise kohustus on tööandjal, kellega on sõlmitud tööleping, tööjõu kasutaja tagab töötingimused ja -ohutuse. Kui Eesti äriühing on oma töötajad andnud teise tööandja käsutusse, on kaotanud otsese kontrolli töötajate üle ning eriti kui kogu tööjõu rentimise skeem on sisse viidud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, võime öelda, et töötajad ei täida oma tööülesandeid tegelikult Eesti äriühingu heaks. Maksulepingute kohaldamisel sellise töötasu korral tuleb lähtuda toimuva tegelikust sisust.

Eesti residendist äriühing, kes on sõlminud töötajatega küll formaalselt töölepingud, ei ole enam tegelik tööandja, kui töötajad alluvad Eesti äriühingult teenust saava välisriigi residendist isiku juhtimisele ja kontrollile ning Eesti tööandjal puudub vastutus ja kontroll töötajate üle. Seega on tööandjaks tegelikult teise riigi resident ning palgatulu maksustatakse tulumaksuga välisriigis juba esimesest päevast alates.

Maksulepingu lahutamatuks osaks on selle protokoll. Maksulepingutes Norra, Soome, Rootsi, Taani ja Islandiga on protokollides säte, mille kohaselt tööjõurendi korral art 15 lg 2 palgatulu maksuvabastused välisriigis ei kehti, kui formaalne tööandja osutub tööjõuvahendajaks. Kui tööandja, kellega leping sõlmiti, on vaid tööjõuvahendaja, siis maksulepingu art 15 lg 2 tingimuste kohaldamisel lähtutakse tegelikust tööandjast.

Näiteks: kui Eesti äriühing on oma töötajad rentinud Norra residendile, siis maksulepingu art 15 lg 2 kohaldamisel loetakse tegelikuks tööandjaks Norra resident ning Eesti residendist töötajate palgatulu võidakse maksulepingu kohaselt maksustada Norras juba juhul, kui töötajad viibivad Norras alla 183 päeva 12 kuu jooksul. Samas peab selline mitteresidendi maksukohustus tulenema Norra siseriiklikest seadustest.

Konkreetsete küsimustega maksustamise kohta välisriigis selle riigi seaduste kohaselt palume pöörduda välisriigi maksuameti poole.

Tegeliku tööandja tuvastamine ja tööandja isiku residentsus omab suurt tähendust maksulepingutes sätestatud palgatulu maksuvabastuste kohaldamiseks lepinguriikides, kuid ka lähetusega seotud hüvitiste maksustamisel Eestis.

Püsiv tegevuskoht

Kui Eesti äriühingul tekib välisriigis püsiv tegevuskoht, maksustatakse äriühingu püsiva tegevuskoha kaudu teenitud kasum välisriigis selle seaduste kohaselt. Tööandja püsiva tegevuskoha tekkimine välisriigis on oluline ka välisriigis töötavale Eesti residendile. Püsiva tegevuskoha kaudu töötajatele tasutud välisriigis töötamise eest makstud töötasu on tulumaksuga maksustatav välisriigi seaduste järgi, olenemata töötaja enda välisriigis viibimise perioodist.

Maksulepingu art 5 lg-s 1 tähistab mõiste “püsiv tegevuskoht” maksulepingus äritegevuse kindlat kohta, mille kaudu täielikult või osaliselt toimub ettevõtte äritegevus.

Kui Eesti residendist äriühing osutab välisriigis ehitusteenust, lähtutakse püsiva tegevuskoha määramisel maksulepingu art 5 lg-st 3, milles sisaldub ehitustegevuse kohta erisäte. Ehitusplats, ehitus-, montaaži- või seadistamisprojekt või sellega seotud järelevalve või konsultatsioonialane tegevus kujutab endast püsivat tegevuskohta ainult juhul, kui see kestab kauem kui maksulepingus märgitud arv kuid (nt Läti, Norra, Rootsi, Soome, Taani – 6 kuud; Saksamaa – 9 kuud; Bulgaaria, Horvaatia –12 kuud).

Kui Eesti äriühing osutab tööjõurenditeenust välisriigis, siis piisava püsivuse ja kindla koha või sõltumatu agendi olemasolul on võimalik, et välisriigis tekib püsiv tegevuskoht tööjõu rendi osutamisest (maksulepingu art 5). Reeglina võime väita, et tööjõurendi korral Eesti äriühingu äritegevus välisriigis ei toimu, seal viibivad vaid Eesti äriühingu töötajad, kes täidavad töökohustusi välisriigi ettevõtte heaks, seega ei ole tegemist Eesti äriühingu äritegevusega läbi püsiva tegevuskoha (maksulepingu mõistes) välisriigis.

Kuigi tööjõu rendi korral püsivat tegevuskohta reeglina ei teki, on renditöötajate palgatulu maksustatav välisriigis lähtuvalt punktis 4.2 toodud asjaoludest.

Kui Eesti äriühing on aga tegelik tööandja, näiteks ehitusteenust osutav äriühing, kes tegutseb välisriigis, siis on püsiva tegevuskoha tekkimine enam tõenäoline. Püsiva tegevuskoha kaudu teenitud töötasu on välisriigis tulumaksuga maksustatav.

Lähetus

Lähetuse päevaraha maksuvabastuse kohaldamist maksulepinguga ei reguleerita, see on sätestatud siseriiklike seaduste ja määrustega. Lähetuse päevaraha tulumaksuga topeltmaksustamise vältimisel Eestis lähtutakse samadest reeglitest, mis töötasu puhul.

Kui töötasu maksustatakse välisriigis, lähtuvad välisriigid lähetuse päevaraha ja hüvitiste maksuvabastuste andmisel oma seadustest ja määradest. Seega Eestis maksuvabad lähetusega seotud päevaraha ning sõidu- ja majutuskulud võidakse välisriigis selle riigi seaduste alusel tulumaksuga maksustada samadel maksulepingu tingimustel nagu töötasu.

Näiteks tööjõu rendi korral ei pruugi lähetuse maksuvabastused välisriigi seaduste alusel kohalduda.

Eesti tööandja poolt välisriiki saadetud töötajate puhul on probleem sageli selles, et sisuliselt pole tegemist lähetusega: inimeste tegelik töökoht ongi vaid välisriigis, tegemist ei ole ajutise eemalviibimisega tavapärasest töökohast. Samas on töötajad vormistatud lähetusse ja makstakse Eestis maksuvabalt lähetuse “päevaraha”.

Maksuvabalt saab Eestis maksta päevaraha aga ainult juhul, kui sisupoolest on tegemist lähetusega. Ei ole õiguspärane sõlmida renditöötajaga töölepingut töö tegemise kohaga Eestis, kui töötaja renditakse teisele isikule, kes renditööjõudu kasutabki ainult välisriigis. Juhul kui töötamise sisu ei vasta lähetusele, ei ole õigustatud lähetuse päevaraha maksuvabastuse kohaldamine Eestis.

Samas oleneb “päevaraha” maksustamine tulumaksuga Eestis sellest, kas töötasu on maksustatav Eestis või välisriigis. Kui lähetuses töötamine kestab vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul ning töötasu on välisriigis maksustatud, ei maksustata Eestis seda töötasu ega välislähetuse “päevaraha” (TuMS § 13 lg 4).

Kui töötaja viibib välisriigis vähem kui 183 päeval 12-kuulise perioodi jooksul ning töötasu on Eestis füüsilise isiku tuluna maksustatav, maksustatakse tööjõu rendi korral ka “päevaraha” osana välisriigi töötasust Eestis.

Maksu- ja tolliamet koostatud juhendit tööjõu vahendamise ja lähetuse kohta saate lugeda siit.

Väljamakse tegija kohustused Eestis

Tulumaksuseaduse § 41 p 1 kohaselt peab väljamakse tegija tulumaks kinni residendist füüsilisele isikule makstavalt tulumaksuga maksustamisele kuuluvalt palgalt ja muudelt tasudelt. Üldreegli kohaselt peetakse tulumaks kinni ka töötasult, mida Eesti resident saab töötamise eest välisriigis.

Topeltmaksustamise vältimiseks väljamakse tegija ei pea töötasult kinni tulumaksu, kui väljamakse saaja täidab oma tööülesannet välisriigis (TuMS § 40 lg 3¹ p 2) ning:

• väljamakse tehakse residendist juriidilise isiku välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või
• maksu kinnipidajal on välisriigi maksuhalduri tõend, et väljamakse saaja on selle tulu osas välisriigis maksukohustuslane.

Seega, kui Eesti residendist töötajate töötasu on välisriigis tulumaksuga maksustatav, ei ole Eesti tööandja välisriigi maksuhalduri kinnitatud tõendi olemasolul kohustatud Eesti residendist töötajatele välismaal tehtud töö eest tehtud väljamaksetelt Eestis deklareerima ega kinni pidama tulumaksu Eestis.

Samuti juhul, kui Eesti tööandjal on välisriigis püsiv tegevuskoht ning töötajatele tehakse väljamakse välisriigis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või arvel, ei ole kohustust väljamaksetelt Eestis tulumaksu kinni pidada (TuMS § 40 lg 3¹ p 1).

Kui samalt väljamakselt tuleb Eestis tasuda sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimakse, on vaja vormil TSD lisa 1 valida väljamakse liik 11. Kui ka sotsiaalkindlustuse makse tasutakse välisriigis, ei deklareerita väljamakset Eestis vormi TSD lisal 1.

Eesti residendist töötaja ise on kohustatud välisriigis teenitud töötasu deklareerima Eestis füüsilise isiku tuludeklaratsioonis ka juhul, kui seda Eestis tulumaksuga ei maksustata.

Kui välisriigis täidab ülesandeid töötaja, kes on mitteresident, ei ole tema palgatulu Eestis tulumaksuga maksustav ning väljamakse tegijal puudub tulumaksu kinnipidamise ning töötasu deklareerimise kohustus Eestis.

Töötaja maksukohustused Eestis

Kui töötaja on Eesti residendist füüsiline isik, maksab ta Eestis tulumaksu nii Eestis kui väljaspool Eestit saadud tuludelt ning deklareerib ise oma kogu maailmast saadud tulud ja tasutud tulumaksu Eestis maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta 30. aprilliks.

Eesti tööandja poolt makstud Eestis maksuvaba lähetuse päevaraha deklareerima ei pea. Kui Eestis maksuvaba päevaraha on sisuliselt osana töötasust välisriigis maksustatud, ei ole seda Eestis vaja deklareerida.

Kui tegemist oli tööjõurendiga ning päevaraha maksuvabastus Eestis ei olnud õigustatud, deklareeritakse päevaraha sarnaselt töötasuga. Residendist füüsiline isik deklareerib maksustatava tulu koos sellelt juba Eestis või välisriigis kinnipeetud tulumaksuga.

Kui välisriigis teenitud töötasu on Eesti residendist füüsilisele isikule Eestis tulumaksust vabastatud, on saaja siiski kohustud selle deklareerima füüsilise isiku tuludeklaratsioonis välisriigi tulude tabelis lahtris 8.8.

Maksuvabastus kohaldub tulumaksuseaduse § 13 lg 4 kohaselt, kui isik saab välisriigis töötamise eest, võlaõigusliku lepingu alusel osutatud teenuse osutamise eest või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme tasu ning on täidetud alljärgnevad tingimused:

• isik on viibinud töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul;
• välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null).

Tulumaksu summa 0 tähendab, et tulu oli küll välisriigis maksustatav, kuid maksustatavast tulust lubatavate mahaarvamiste tõttu tulumaksu tasuda ei tulnud, näiteks kui tulu oli nii väike, et jäi alla maksuvaba piirmäära.

Välismaal viibitud päevade arvutamine Eestis maksuvabastuse kohaldamiseks algab välisriiki töötama saabumise päevast ega sõltu kalendriaastast. Selleks loetakse kokku töötamise riigis füüsiliselt kohal oldud päevad (kaasa arvatud riiki saabumise ja sealt lahkumise päevad) 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul. Kui isik on viibinud väljaspool Eestit erinevates riikides, siis arvutatakse kõik väljaspool Eestit töötamise eesmärgil viibitud päevad kokku.

Kui nimetatud maksuvabastus ei kohaldu, saab välisriigist saadud tulult välisriigis tasutud tulumaksu Eestis tulumaksu tasumisel arvesse võtta, st Eestis tulumaksukohustus väheneb välisriigis samalt tulult juba tasutud tulumaksu võrra.

Kui välisriigis saadud tulult tasutakse välisriigis tulumaks tulu saamisest erineval maksustamisperioodil, võetakse see Eestis arvesse maksustamisperioodil, millal välisriigis maksustatud tulu laekus (TuMS § 45 lg 7).

Kui välisriigis tasutud tulumaksusumma on suurem Eesti tulumaksuseaduse alusel arvutatud maksukohustusest, siis välisriigi tulumaksu Eestis ei tagastata.

Mahaarvamised Eestis

Eesti residendist füüsiline isik saab Eestis maksustatavast tulust teha Eesti tulumaksuseaduses lubatud mahaarvamisi (maksuvaba tulu, täiendav maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral, töötuskindlustuse makse, eluasemelaenu intressid, koolituskulu, kogumispensioni kindlustusmaksed ning pensionifondi osakute soetamine jne).

Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil välisriigis tasutud sotsiaalkindlustuse maksud ja maksed, mille tasumine oli kohustuslik tulenevalt välisriigi õigusaktist või välislepingust. Maksu või makse võib tulust maha arvata, kui selle tasumise eesmärk oli isikule pensioni-, ravi-, emadus-, töötus-, tööõnnetus- või kutsehaiguskindlustuse tagamine (TuMS 28¹ lg 3). Nimetatud välisriigis tasutud maksud märgitakse tuludeklaratsiooni tabelisse 9.7.

Tulust ei arvata maha maksu ega makset, mis on tasutud Eestis tulumaksuga mittemaksustatava tulu arvel (TuMS 28¹ lg 4), seega ka juhul, kui töötamine välisriigis kestis vähemalt 183 päeval 12 kuulise perioodi jooksul.

Välisriigis tasutud tulumaksu Eestis ei tagastata. Kui Eesti residendist füüsiline isik ei ole Eestis tulumaksu tasunud, siis ei ole võimalik talle tuludeklaratsiooni alusel tagastada tulumaksu tulumaksuseaduse alusel maksustatavast tulust lubatud mahaarvamistelt, sest välisriigis tasutud tulumaksu Eestis ei tagastata.

Isik, kelle residentsus maksustamisperioodil muutub, deklareerib tulud Eestis residendina oldud aja kohta ning ka mahaarvamisi saab teha proportsionaalselt residendiks oldud ajale.

Tõendamisest

Välisriigi tulusid ei eeltäideta e-maksuametis tuludeklaratsioonis, need tuleb ise deklaratsiooni õigetesse lahtritesse märkida. Välisriigis tasutud või kinnipeetud tulumaksu on lubatud Eestis tasumisele kuuluvast tulumaksust maha arvata ainult juhul, kui maksumaksja esitab välisriigi maksuhalduri või maksu kinnipidaja õiendi tulumaksu või muu tulumaksuga samaväärse maksu tasumise kohta (TuMS § 45 lg 5).

Välisriigi tulude maksustamist tõendab kõige paremini välisriigi maksuhalduri poolt kinnitatud tõend, millele on märgitud tööandjat ja töötajat identifitseerivad andmed, kalendriaastal töötaja poolt saadud palgatulu ning kalendriaastal tasutud ja kinnipeetud maksud.

Sotsiaalmaks

Lisaks tulumaksule maksustatakse palgatulu sotsiaalmaksuga. Seejuures tuleb meeles pidada, et sotsiaalmaksu regulatsioon erineb tulumaksu regulatsioonist.

Eesti Vabariigi territooriumil kohaldatakse Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordineerimisreegleid, mis tagavad võõrtöötajate sotsiaalse kaitse sotsiaalkindlustuse valdkonnas, et vältida isikute piiriülese liikumise korral sotsiaalkindlustuse alt välja jäämist või topeltkindlustust.

Alates 1. maist 2010 reguleerivad Euroopa Liidu töötaja sotsiaalkindlustust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 883/2004 (põhimäärus) ja selle rakendusmäärus nr 987/2009, mis asendasid Euroopa Liidu nõukogu määruseid nr 1408/71 ja 574/72. Euroopa Liidu nõukogu määruse alusel määratakse kindlaks, millise Euroopa Liidu liikmesriigi seadusandlust tuleb kohaldada, kui on tegu isiku töötamisega vähemalt kahes riigis. Määruses nr 883/2004 on sätestatud, et Euroopa Ühenduse sees liikuvad töötajad alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele ja selleks riigiks on üldreeglina riik, mille territooriumil isik töötab.

Seega, kui Eesti elanik asub tööle teises Euroopa Liidu liikmesriigis, siis makstakse tema sotsiaalkindlustusmakseid selles riigis ja Eestis maksta ei tule.

Vältimaks takistusi töötajate liikumisvabadusele on kehtestatud lühiajalisele (kuni 2 aastat) teises riigis sama tööandja heaks töötamisele lihtsustatud erand, mille kohaselt jääb töötaja suhtes kehtima alalise töökohariigi sotsiaalkindlustus. Sellisel juhul on tegemist lähetusega EL sotsiaalkindlustusregulatsiooni mõttes.

Põhimääruse artikli 12 lg 1 sätestab: “Isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte tingimusel, et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist isikut asendama.”

Ning rakendusmääruse artikli 14 lg 1 kohaselt võib põhimääruse artikli 12 lõike 1 kohaldamisel isik, “kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle see tööandja lähetab teise liikmesriiki”, olla muu hulgas isik, kes on tööle võetud teise liikmesriiki tööle lähetamise eesmärgil, tingimusel, et asjaomase isiku suhtes kohaldatakse vahetult enne töökohale asumist juba selle liikmesriigi õigusakte, kus asub teda tööle võtnud tööandja.

Seega kui töötaja alaline töökoht on Eestis, mistõttu on töötajal kehtiv sotsiaalkindlustus Eestis, siis töötaja teise liikmesriiki lähetuse korral jätkuvalt kohaldatakse Eesti seadusandlust, mis tähendab, et tema tööandja peab maksma sellele töötajale makstud töötasult sotsiaalmaksu Eesti seaduste alusel ning ajutises töökohariigis sotsiaalkindlustusmakseid maksta ei tule.

Selleks, et nimetatud põhimõtet elus rakendada, tuleb taotleda Sotsiaalkindlustusametis töötaja jaoks vormi A1 (endine E101) “Kohaldatavat seadusandlust puudutav tõend” väljaandmist. Vorm A1 kinnitab, et töötaja jääb lähetuse ajaks kindlustatuks Eestis ning et riigis, kuhu on ta lähetatud, sotsiaalkindlustusmakseid ei maksta.

Tulenevalt siseriiklikus tööõiguses ja Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordineerimisreeglistikus lähetusele kehtestatud erinevatest tingimustest ei garanteeri A1/E101 väljastamine, et täidetud oleks ka siseriikliku tööõiguse lähetuse põhimõtted, mis on aluseks maksuvaba päevaraha maksmisele.

Renditöötaja puhul on tõenäoline, et siseriikliku tööõiguse mõttes lähetust ei toimu, kuigi A1/E101 võib töötajale olla väljastatud.

Seega, sõltumata asjaolust, kas A1/E101 on väljastatud, tuleb igal konkreetsel juhul lähetuse korra rakendamiseks eraldi hinnata, kas tegemist on Eesti tööõiguse mõistes lähetusega või mitte. A1/E101 väljastamine määrab üksnes selle, millise riigi sotsiaalkindlustuse alaseid õigusakte kohaldatakse (kas Eesti või mõne muu liikmesriigi omi) ning ei garanteeri, et tegemist oleks ka tööõiguse mõistes lähetusega tavapärasest töö tegemise kohast ajutisse.

Juhul kui Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud A1/E101, tähendab see, et rakendatakse Eesti sotsiaalmaksuseadust. Töötajale päevaraha piirmäärade ulatuses maksuvabalt maksmine eeldab aga Eesti siseriikliku tööõiguse mõistes lähetuse toimumist. Vastasel juhul maksustatakse päevaraha palgatuluna alates esimesest eurost.

Eeltoodust lähtuvalt juhime tähelepanu sellele, et olenevalt konkreetsest situatsioonist võib juhtuda, et Eesti tööandja, kes saadab oma töötaja välisriiki tööle, peab maksma sellele töötajale makstud palgalt Eestis nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu või ainult tulumaksu või ainult sotsiaalmaksu.

Näide

Eeltoodut selgitab järgnev näide tööandja deklaratsiooni TSD lisa 1 täitmise kohta.

Eesti äriühing lähetab Soome oma töötaja Anu Tamme, kelle alaline töökoht on Eestis. Tööandja maksab lähetuse ajal töötajale palka 1000 eurot kuus. Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud lähetatud töötajale vormi A1. Töötaja ei ole vanaduspensioniealine ja on kogumispensioni kohustatud isik (2%).

Millised maksud ja maksed peab Eesti tööandja lähetatud töötajale tehtud väljamaksetelt maksma Eestis, kui:

a) Soomes Anu Tamme palgatulu ei maksustata tulumaksuga, kuna ta ei viibinud seal vähemalt 183 päeval, või
b) Soomes on Anu Tamme palgatulu tulumaksuga maksustatav, kuna ta viibib seal üle 183 päeva?

Vastused:

Variant a)

Tulumaks: kuna Anu Tamm on Eesti resident ja viibib Soomes lühiajaliselt ning Soomes palgatulu tulumaksuga ei ole maksustatud, siis peetakse väljamaksetelt tulumaks kinni Eestis.

Sotsiaalmaks, töötuskindlustuse makse ja kogumispensioni makse: kuna sotsiaalkindlustusamet on väljastanud lähetatud töötajale vormi A1, mis tõendab Soomele, et antud isik on lähetatud töötaja, kes allub Eesti sotsiaalkindlustussüsteemile ja kelle palgalt makstakse sotsiaalmaksu jätkuvalt Eestis, siis peab Eesti tööandja maksma lähetuse ajal töötajale makstud palgalt sotsiaalmaksu Eestis ja deklareerima TSD lisal 1 (töötaja jääb Eesti residendiks).

2021. aasta maksumääradega

Väljamakse liik	10
Töötasu	1000
Sotsiaalmaks	330
Kinnipeetud töötuskindlustusmakse (1,6%)	16
Tööandja töötuskindlustusmakse (0,8%)	8
Kogumispensioni makse (2%)	20
Maksuvaba tulu (kood 610)	500
Tulumaks (1000–16–20–540) × 0,20	92,80

b) Soomes on Anu Tamme palgatulu tulumaksuga maksustatav, kuna ta viibib seal üle 183 päeva?

Tulumaks: kuna Soomes on palgatulu tulumaksuga maksustatud ning Soome maksuhalduri tõend on olemas, siis väljamakse tegija ei pea väljamakselt tulumaksu kinni.

Sotsiaalkindlustuse maksud: sama, mis punkt a.

Väljamakse liik	11
Töötasu	1000
Sotsiaalmaks	330
Kinnipeetud töötuskindlustusmakse (1,6%)	16
Tööandja töötuskindlustusmakse (0,8%)	8
Kogumispensioni makse (2%)	20
Tulumaks	0