Alates 01.01.2013 kehtivad Eestis uuendatud Raamatupidamise Toimkonna juhendid (edaspidi RTJ) ja sellega seoses on muutunud mõned olulised arvestuspõhimõtted. Aastaaruande koostamisel võib firmajuhile või omanikule ebameeldiva üllatusena tulla muutus ettevõtte kasumi arvestamisel, mida uute RTJ-de rakendamine finantsarvestuses kaasa toob.

Vältimaks ootamatusi aruande koostamisel on veel võimalus kaaluda rahvusvaheliste finantsaruandluste standarditele (edaspidi IFRS) üleminekut.

Millistel juhtudel võiks üleminekut tõsisemalt kaaluda?

• Kui bilansis on firmaväärtus;
• Kui investeeringuid põhivarasse finantseeritakse võõrkapitaliga;
• Kui bilansis on kinnisvarainvesteeringud;
• Kui bilansis on investeeringud sidusettevõttesse;
• Kui ettevõte kuulub rahvusvahelisse kontserni ning emaettevõttele tuleb aruandlust vastavalt IFRS’i nõuetele esitada.

Sellise olulise muudatuse tegemine ei ole lihtne. Otsuse tegemise lihtsustamiseks oleme lühidalt kirja pannud rahvusvaheliste standardite rakendamise plussid ja miinused.

Eesti Head Raamatupidamistava kasutatakse Eestis kindlasti rohkem kui IFRS-i. Seda eelkõige lihtsuse ja mõistlikkuse pärast ning ka seetõttu, et otsene vajadus tavapärastel keskmise- ja väikese suurusega ettevõtetel mahukama aruandluse järele puudub.

Kokkuvõtvalt tuleks ettevõtte juhtidel ja omanikel aasta lõpetamisel korraks oma ettevõtte aruandluse olemusele mõelda ning enda jaoks plusse ja miinuseid kaaluda, sest aruannete esitamise tähtaeg saabub kiiresti.

IFRS-i plussid: Lubab mõningaid arvestuspõhimõtteid, mida RTJ-d ei luba (näiteks firmaväärtuse puhul väärtuse test amortiseerimise asemel; laenukasutuse kulutuste kapitaliseerimine põhivarasse); Tõstab välisinvestorite silmis usaldusväärsust, kui kasutatakse rahvusvaheliselt teada ja tuntud põhimõtteid; IFRS’i nõuete täitmiseks tuleb rohkem informatsiooni koguda, mis võib kasuks tulla ka igapäevaste juhtimisotsuste tegemisel.

 

IFRS-i miinused: IFRS’i arvestusmeetodid on keerukamad ning aruandes avalikustatava informatsiooni hulk tunduvalt suurem kui RTJ-de puhul; IFRS nõuab rohkema informatsiooni avalikustamist, mis ei pruugi ettevõttele sobida; IFRS’i esmakordsel rakendamisel tuleb korrigeerida ka eelmiste perioodide võrdlusandmeid, mis on täiendav töö ja ajakulu.

 

Artikkel on avaldatud Grant Thornton Rimessi 2014. aasta infokirjas nr 1