Peamiselt eristab osanike või aktsionäride poolt loodud vabatahtlikku reservkapitali kohustuslikust reservkapitalist asjaolu, et taolise reservi puhul on põhimõtteliselt võimalik põhikirjas fikseerida, et netovara kasvamisel seaduses nõutava tasemeni võib sissemaksed teinud isikutele nende sissemaksed tagastada. Kohustusliku reservkapitali puhul läheks väljamaksete tegemine äriseadustiku nõuetega vastuollu. Täiendavaks boonuseks on ka väiksem bürokraatia võrreldes sisse- ja väljamaksetega aktsia- või osakapitali.

Täiendava(te) reservkapitali(de) loomise võimalikkus osanike või aktsionäride sissemaksetega ei ole seadustes ühemõtteliselt reguleeritud, välja arvatud, et selliselt moodustatavate reservide loomise ja kasutamise kord peab olema fikseeritud põhikirjas. Sissemaksega reservi loomine on põhjendatav eelkõige juhtudel, kus äriühingu netovara on varasema äritegevuse tulemusena muutunud ebapiisavaks ning osa- või aktsiakapitali suurendamine ei ole osanikele või aktsionäridele vastuvõetav lahendus – kasvõi näiteks põhjusel, et panuste erinevuse korral varasemad osalusprotsendid muutuksid. Netovara ebapiisavuse korral saavad osanikud või aktsionärid ühe võimalusena võtta tarvitusele nn muud abinõud. Üheks selliseks abinõuks võibki olla äriseadustikus viidatud ja raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansi skeemi kohaste muude reservide moodustamine.

Loodav täiendav reservkapital (muu reserv) peab täitma omakapitaliinstrumendi tunnuskriteeriumid ning äriseadustiku nõuetest lähtuvalt peab selle reservi loomise ja kasutamise kord olema reguleeritud äriühingu põhikirjas. Omakapitalis kajastamise seisukohalt on oluline, et täiendavat reservkapitali moodustav/suurendav rahaline või mitterahaline sissemakse peab olema äriühingule üle antud ja sellelt ei tohi arvestada üleandja kasuks intresse. Seaduses otsesõnu täiendavasse reservkapitali tehtavate mitterahalise sissemakse hindamise kontrolli kohustust ei ole, kuid sõltuvalt mitterahalise sissemakse esemest tasub teatud olukordades vandeaudiitorit kaasata (näiteks spetsiifiline vara, mille väärtuse kohta võrdlusandmete leidmine on keerukas ning kasutada tuleks mõnda muud hindamismeetodit jmt) – eelkõige põhjusel, et tekitada tõlgendamisanaloogiat sissemaksetega aktsia- või osakapitali. Põhikirjas võib ette näha ka võimaluse teha sissemakseid reservkapitali (sarnaselt aktsia- või osakapitaliga) fondiemissiooniga (kasumi jagamisel) või nõude tasaarvestamise kaudu – sarnaselt sissemaksetega aktsia- või osakapitali.

Näide, kuidas osaühingu põhikirjas vabatahtliku reservkapitali moodustamise ja kasutamise tingimusi fikseerida. Täiendav reservkapital Osanike otsusega võib omakapitali koosseisus moodustada osanike sissemaksete või laenude arvelt täiendava reservkapitali, mida võib kasutada järgmistel eesmärkidel: äriseadustikus nõutava netovara tagamiseks; osaühingu kahjumi katmiseks, kui seda ei ole võimalik katta eelmiste perioodide jaotamata kasumi ja põhikirjas ettenähtud reservkapitali ning ülekursi arvelt ning fondiemissiooni korras osakapitali suurendamiseks. Täiendava reservkapitali kasutamine muudel eesmärkidel ei ole lubatud, v.a. osanikele tagastamine tingimusel, et äriseadustikus nõutav osaühingu minimaalne lubatav netovara on väljamakse järgselt jätkuvalt tagatud. Tagastamise võivad osanikud otsustada pärast majandusaasta aruande nõuetekohast kinnitamist või ka vahebilansi alusel, mis sellisel juhul peab olema koostatud ja kinnitatud majandusaasta aruande koosseisu kuuluva bilansi koostamiseks ja kinnitamiseks ettenähtud korras. Sissemakseid täiendavasse reservkapitali võib teha nii rahalises kui ka mitterahalises vormis. Mitterahalises vormis tehtud sissemakset hindab juhatus ning selle hindamist kontrollib vandeaudiitor, kui see on ette nähtud osanike otsuses. Täiendava reservkapitali koosseisus kajastatud sissemaksetelt ei arvestata osaniku kasuks intresse.