Küsimus: ettevõtte telefoniteenuste arvel kajastub parkimistasu, aga ettevõte autot ei oma. Töötaja väidab, et parkis oma isikliku sõiduauto tööülesannete täitmiseks. Kas kanda parkimistasu ettevõtte kuludesse või nõuda töötajalt sisse?
Vastab Eesti maksumaksjate liidu jurist
Töölepingu seaduse § 40 lg 1 ja 5 sätestab üldised alused tööülesannete täitmisel tekkivate kulude hüvitamiseks.
Võlaõigusseaduse § 628 lg 2 ja 3 sätestab käsundisaajale kulude ja võetud kohustuste hüvitamise korra.
Kui näiteks töötaja lepinguline töö eeldab ühistranspordi kasutamist ja aktsepteeritakse vastavaid mõistlikke kulusid (näiteks bussipilet, takso arve), mille kandmist võib vajalikuks pidada ja kui töötaja täidab tööülesannet, ei nõua auto kasutamise eest tasu, kuid on sunnitud isikliku sõiduki seejuures parkima ülesande täitmise ajaks ning see kulu ei ületa kulu, mis oleks kaasnenud tööandja poolt varem heaks kiidetud alternatiivi kasutamisega, siis võiks eeldada, et vastava kulu hüvitamist tööandja poolt võiks nõuda (praegusel juhul jätta kulu sisse nõudmata töötajalt).
Samuti võib ju teatud tingimustel, kui töötaja tööülesanded näevad ette takso kasutamist, eeldada et isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamine selliselt, et erisoodustust ei tekiks (st esitatakse sõidupäevik jm vajalikud dokumendid), võiks olla mõistlik, isegi kui seda ei ole eelnevalt kokku lepitud – esiteks hoitakse sellega ilmselt kulusid hoopis kokku ning teisalt oleks ju tööandjale kohustuste võtmine mõistlikus mahus teatud juhul lubatud, kuid kasutatakse alternatiivi, mis ei tooks täiendavaid kulusid.
Samas ei saa välistada, et teatud liiki transpordi kasutamine on tööandja tegevuses mingil põhjusel oluline.
Kui aga on selline olukord, kus tööülesande täitmine ei eelda kohustuste võtmist tööandjale ning võiks eeldada, et tööülesande täitmine on mõistlikult võimalik ka täiendavaid kohustusi võtmata (endale või tööandjale), siis ei saaks me ka eeldada tööandja kohustust hüvitada võetud kohustus, st siis saaks kulu töötajalt sisse nõuda (kui just konkreetne olukord ei eelda heakskiitu).
Üldiselt peaks sellised küsimused olema töölepingus ja tööjuhendis reguleeritud.
Võlaõiguses on palju lahendusi kinni detailides, kokkulepetes, mõistlikkuses, heausksuses.