Puhkusetasu eraldis on aruandeaastal välja teenitud ja kuluks kantud, kuid välja maksmata puhkusetasu. Lähtudes tulude ja kulude õige vastandamise põhimõttest, tuleb puhkusetasu arvestada kuluks tekkepõhiselt, mitte aga perioodil, kus toimub puhkusetasu tegelik väljamaksmine. Seetõttu tuleb väljateenitud puhkusetasu kajastada aruandeperioodi kuluna ning samas tekib ka puhkusetasu eraldis (puhkusetasu kohustus). Sageli kasutatakse igapäeva raamatupidamises puhkusetasu eraldise asemel puhkusereservi mõistet. 

Raamatupidamise seadus reguleerib, et aasta lõpus tuleb inventeerida varad ja kohustused, millest üks on puhkusreserv. Reservi inventeerimise all mõeldakse puhkusetasude saldo korrigeerimist. Siinkohal tuleks lähtuda nii väljateenitud kuid kasutamata kui ka töötajate ettepuhatud põhipuhkusepäevadest. Sellise arvestuse tulemusena saab selgeks, millised on ettevõtte kohustused töötajate ees ning vastupidi. Vastavalt töölepingu seadusele § 55 on töötaja iga-aastane põhipuhkus 28 kalendripäeva, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud pikemas puhkuses või kui seadus ei sätesta teisti. Alaealise ja osalise- või puuduva töövõimega töötaja puhul 28 kalendripäeva peab hüvitama tööandja, 7 ülejäänud kalendripäeva hüvitab riik. See tähendab, et väljamaksmise kohustus on tööandjal ning tööandja võib pärast riigilt 7 päeva eest nõuda summa tagasi. Need 7 päeva arvestatakse samadel alustel kui 28 päeva. Seitset ületavat päeva ei näita tööandja ka puhkusereservis, kuivõrd see ei saa olema kulu tööandjale.

Puhkusereserv

Vastavalt 01.07.2009 kehtima hakanud töölepingu seadusele teenib töötaja puhkust kalendriaasta eest (TLS § 68 lg 3). Tööle asumise aastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga (TLS § 68 lg 4).