Äririskidele mõtlemine tundub iga-päevase müügi ja tootmisega tegelevale ettevõttele enamasti olevat vaid suuremate firmade pärusmaa. Väiksema paindliku firma jaoks võib aga tegemist olla hoopis olulisema valdkonnaga.
Iga risk, oht äritegevusele või selle katkemisele, sisaldab endas ühtlasi ka võimalust. Kui kõiki riske vältida, oleks võimatu püüelda ka suurema käibe või kasumi poole.
Hästi toimiv riskijuhtimissüsteem aitab luua selge arusaamise juhtide aktsepteeritavast riskitasemest. Nii on hästi juhitud riskidega kindla tulubaasiga ettevõttel suurem vabadus tuua turule äärmiselt riskantne toode. Selle läbikukkumisel suudavad vähem riskantsed valdkonnad löögi endale võtta, toote õnnestumine aga annab firmale võimaluse luua konkurentidega võrreldes arvestatav edumaa.
Riskide maandamise plaanide olemasolu korral on kaardistamata sündmustele reageerimine lihtsam ja paindlikum.
Riskide juhtimine sisaldab järgnevaid etappe:
– identifitseerimine,
– hindamine,
– riskitaluvuse selgitamine,
– maandamine,
– kontrollimine.
Ettevõtte riskide juhtimine peaks üldjuhul toimuma juhtkonna ja siseaudiitori koostöös.
Tulenevalt riskide juhtimissüsteemi komponentidest ei saa riskide maandamisel toetuda vaid siseaudiitoritele – nende põhitööks on riskide maandamiseks loodud kontrollsüsteemide hindamine ja vajadusel ettepanekute tegemine töökorralduse täiustamiseks, kuid aktsepteeritav riskitase ja sobilikud riskide maandamise taktikad tuleks kokku leppida juhtkonnas.
Määratle välised ja sisemised riskid
Riskianalüüsi koostama hakates on otstarbekas riskid esmalt klassifitseerida ettevõtte väliste ja -siseste riskide lõikes. Mõjusid hinnates tuleks riskid ümber grupeerida vastavalt sellele, kui oluliselt nende realiseerumine mõjutab eesmärkide saavutamist (käibe kasvu, kasumit, turuosa).
Väliste riskide hulka kuuluvad muudatused majanduskeskkonnas, tarbijate nõudmised, konkurentide tegevus, uue tehnoloogia tulek. Lisaks võivad suurt mõju avaldada ka loodusest tingitud keskkonnariskid, muutuvate seaduste mõju, sotsiaalsed ja poliitilised sündmused.
Valmis tuleb olla ka kolmandate osapooltega seotud riskideks, kus näiteks möödakäija murrab ettevõtte trepil jalaluu või kaevatakse firma toote tekitatud vigastuse tõttu kohtusse.
Sisemiste riskide hulka kuuluvad eelkõige ettevõtte vara, tegevust ja personali puudutavad riskid.
Varade puhul ähvardab neid häving, tegevust aga katkemine, personali puhul tuleb tegeleda nii värbamise, motiveerimise kui ka töötajate lahkumisega, jälgides, et ei lahkuks firma jaoks olulisimad inimesed ning tööle võetaks vaid vajalikud ja parimad.
Riskide selgitamisel ei tohiks unustada ka alternatiivsete võimaluste kulusid, kus näiteks ei tehta optimaalset otsust varade paigutuse osas, ostetakse/müüakse vale seade või makstakse seadme eest liiga palju. Või tehakse seda turu hinnakõikumiste tõttu hoopis valel ajal.
Hinda riski realisee-rumise tõenäosust
Oluline on kõik riskid kirja panna, et nende maandamisega saaks olulisuse järjekorras tegeleda.
Kõiki võimalikke riske tuleks hinnata kahes plaanis: realiseerumise tõenäosus (väike, keskmine, suur) ning mõju ettevõtte tegevusele (madal, keskmine, tugev). Väljendada võib ka rahalist suurust – kui suur võib olla mõju käibele ja kasumile. Seda võib teha riskide kaardistamise käigus.
Lisaks võib välja tuua ka võimalikust kõige halvema juhtumi, samuti riskide maandamiseks juba olemasolevad kontrollimeetodid.
Riskide maandamisel on võimalik rakendada erinevaid taktikaid, näiteks:
– vältimistaktika (protsesse ümber korraldades);
– hajutamistaktika (jagades riskid erinevate varade ja protsesside vahel laiali);
– ennetav taktika (rakendatavate kontrollide kaudu ennetada ebameeldivate sündmuste teket);
– delegeerimistaktika (jagades vastutust mõnele teisele osapoolele, näiteks kindlustusele);
– siirdamistaktika (kandes vastutust üle näiteks allhankijale või lepingupartnerile);
– aktsepteerimistaktika (konstateerides riski tõenäosuse või mõju ebaolulisust).
Kõige levinum viis riskide maandamiseks on firma töökorraldusse kontrollisüsteemide integreerimine, mille tõhusust ja asjakohasust jälgivad ja hindavad siseaudiitorid. Laialt kasutatakse ka erinevaid võimalusi riskide suunamiseks ettevõttest väljapoole.
Näiteks saab vähendada varadega seotud riske transporditeenuse sisseostmisel, hinnalise vara valmistamisel vaid tellimise peale või siis hankijatelt sagedamini kaupu tarnides – tulemuseks on väiksemad varud ning ka väiksem võimalik kahju – risk on viidud teistele osapooltele. Analüüsil tuleb siis ka juba seda riski kaaluda.
Varade puhul on kõige tüüpilisem neid kindlustada, nagu saab kindlustada ka äritegevuse katkemist. Millist riski vähendamise mehhanismi valida, sõltub ettevõttest ja selle varadest.
Kes ei riski, see šampust ei joo
Riskijuhtimise tasuvust on raske mõõta. Alati püsib küsimus: kui raha poleks kulutatud, kas äri oleks kannatanud? Hindamisel võib aidata võrdlus teiste firmadega ja ka riskantsete juhtumite arvu vähenemine, samuti neist napilt pääsemiste hulk. Kaudselt on mõõdikuteks ka legaalses, eelarvelises ja strateegilises raamistikus püsimine.
Meeles tasub aga pidada, et risk on positiivne – kes ei riski, šampust ei joo. Riskidega üldse mitte arvestades võib läbikukkumine olla ootamatu, neid võtmata kaob ka võimalus eesmärke saavutada. Riske enda jaoks selgeks tehes ja läbi mõeldes võib tavapärased rutiinid uueks ja ootamatuks läbimurdeks muuta. q
Riskijuhtimise juurutamisel rakendatavad sammud:
1. Riskide identifitseerimine
2. Riskide hindamine
– Kvalitatiivne: mõju ulatus ning toimumise tõenäosus.
– Kvantitatiivne: mõju kroonides, protsentides müügist jm. Täiendada võib halvima stsenaariumiga ning olemasolevate kontrollimeetoditega.
3. Riskitaluvuse hindamine ja selgitamine
– Ühiste arusaamade loomine riskide võtmisest ettevõttes, et erinevad juhtimistasandid tegutseksid kooskõlas.
4. Riskide maandamine
– Sobiliku taktika valik ja arendamine.
5. Riskide kontrollimine
– Kas taktika töötab? Kontrollielemendid tuleks seada äriprotsessile – strateegia, eelarvete, äriülevaadete, investeeringute plaani, projektide kinnitamise abil.
– Füüsiline kaitse varadele. Tagada vara säilimine ja vähendada võimalikku kahju.
– Järjepidevuse plaani ülevaatamine.
– Tegevussammud ootamatute riskide, IT-riskide ja katastroofide korral.
– Riskide ülekandmise lepingud. Klientide ja tarnijatega sõlmitud lepingud.
– Riskihaldus finantsvahendite abil.
– Traditsiooniline kindlustamine või derivatiivid.
– Raportid.
– Tulemuste mõõtmine ja jälgimine.
Allikas: KPMG Estonia
