Tööandjad, kelle äri eduks on oluline meeskonnatöö, innovatsioon ja laiem vaade, ei saa 21. sajandil endale lubada töökeskkonda, mida juhitakse käsu, karistamise ja hirmu abil. Paljud ettevõtted on selle arusaamise omaks võtnud, kuid siiski leidub veel neid, kus juhtimist praktiseeritakse nagu sada aastat tagasi. Miks vana hea piitsa ja prääniku meetod ei ole parim?

Juba 1960-ndatel on Massachusettsi Tehnoloogia Ülikooli professorid E. Schein ja W. Bennis avanud/puudutanud psühholoogilise turvalisuse teemat ja leidnud, et tulemuste saavutamiseks on oluline, et inimesed tuleksid välja kaitsepositsioonist ning ainult isiklike eesmärkide saavutamise huvist ning oleksid valmis panustama ühiste eesmärkide saavutamisse ja uute ideede välja pakkumisse.

Kaasajal on psühholoogilise turvalisuse üheks eeskõnelejaks ja paljude teadusuuringute autoriks Harvardi Ülikooli juhtimise professor Amy C. Edmondson, kes on viimastel aastakümnetel teinud arvukaid teadustöid, kust on selgunud, et töökoha sisekliima mõjutab töötajate õppimisvõimet, meeskonnatööd, innovatsiooni, tulemuslikkust ning töötajate üldist tervist – sealhulgas vaimset tervist. Seetõttu pööravad äriettevõtted oluliselt rohkem tähelepanu sellele, kuidas inimesi juhitakse ja millised on kolleegide vahelised suhted ettevõttes. Psühholoogiline turvalisus töökohal ei ole ainult töötaja vaimse tervise teema, vaid ettevõtte edu saavutamise üks nurgakividest.