Ehitussektoris toimub liiga palju tööõnnetusi. Käisime koos tööinspektor Mikuga üht ehitusobjekti uurimas.
Esmaspäeva hommik. Tööinspektor Mikk seab sammud auto poole, käes kiiver, telefon, tahvelarvuti ja mapp. Enne ehitusobjektile suundumist sõidab ta mööda majast, kus tööinspektsioon pidi tegevuse peatama. “Seal on asbest (looduses esinev mineraal, mille sissehingamine on inimesele ohtlik – toim) sees. Töölistel ei olnud turvajalanõusid ega kiivreid peas, puudusid vajalikud maskid ja kogu ala oli piirestamata”, loetleb Mikk ette hulga puudusi, miks eelmisel päeval töö peatati.
Kontrollitava ehitusplatsi ees olevas parklas peatudes haarab tööinspektor taskust telefoni, et ohtlik olukord fikseerida. “Katusel vestiga töötajal ei ole trakse seljas,” on tema tähelepanelik pilk juba haaranud võimaliku ohukoha. Ta selgitab, et just seire ehk etteteatamata kontrolli puhul on tihti võimalik vead juba kaugelt ära näha. Sellega on alanud kontroll, mida ametlikult nimetatakse järelevalvemenetluseks. Küll aga on kontrolli eesmärk juhtida tähelepanu puudustele ja teha selgitustööd, mitte kedagi karistama hakata.
Ehitusplatsi väravate juurde kõndides on märgata, et sissepääsu kõrval pole kirjas ühtegi kontaktnumbrit, mistõttu hakkab inspektor majale ringi peale tegema. Kaugele ei pea jalutama, sest nurga taga on objekti ümber asetatud väravas ava sees ja ka jäljed lumel ette tammutud. “Selliseid asju tegelikult olla ei tohi, sest kõrvalised isikud võivad sisse jalutada,” ei ole inspektor olukorraga rahul.
Tervist! Tööinspektsioon!
Ehitusele sisenedes on kuulda puurimist, tunda tolmu lõhna ja igal sammul peab jalge ette vaatama, et millegi otsa ei komistaks. Tegelikult peab tööplats olema korras ja puhas, et komistamisohtu ei tekiks. Trepist üles minnes jõuab tööinspektor kontorisse, kus istub objektijuht. “Tervist! Mikk tööinspektsioonist! Tulime üle vaatama teie objekti, kuidas teil siin hästi läheb,” tutvustab ta ennast. Sellepeale vastab töödejuhataja: “Tasapisi. Vaikselt hakkame võtma hoogu üles.”
Mikk teeb ettepaneku objektil ringi vaadata ja sammud seatakse esimesele korrusele töötaja juurde, kes parasjagu seisab tellingul, peas kõrvaklapid, ja puurib seina auku.
Tööinspektor tutvustab ennast, teeb ehitajaga juttu ja nimetab puudused: tellingu piirded on liiga madalad, telling peaks olema seinale lähemal ja töömaa võiks olla piiratud, näiteks ohutuslindiga.
Töötaja mõtleb veidi ja küsib: “Kas viisakalt keelduda võib?” Tööinspektor selgitab, et tööohutuse tagamiseks ei saa ta lubada sellisel viisil töö tegemise jätkamist ja toob esile alternatiivseid lahendusi, kuidas tööd ohutumalt edasi teha.
Töötaja ei taha inspektori soovitusi täita ja küsib: “Aga mis juhtub, kui ma teen samamoodi edasi?” Mikk vastab konkreetselt ja rahulikult, et puudus tuleb likvideerida või töötamine lõpetada. Puurija aga ei anna alla: “Kui ma oleksin redeliga?”. Inspektor selgitab, et redel on ajutiseks tööks mõeldud vahend, ja juhul kui redeliga sellist tööd teha, peaks see olema kinnitatud alt või ülevalt ning töötaja omakorda kinnitatud redeli külge traksidega.
Kuulda on töötaja ohet, kuid ta küsib: “Aga kas me nii ei saa, et kasutame kõigepealt kainet mõistust ja siis reegliraamatut? Ma olen seda tööd neli aastat kahes riigis teinud ja olen ikka elus.”
Mikk vastab, et õnnetuste juhtumist ei saa kunagi ette ennustada ja toob näiteid, kus liigne enesekindlus on viinud kurva tagajärjeni. Näiteks võib keegi kogemata tellingule vastu minna, mis paneb jalgealuse kõikuma ja ilma kiivrita vastu maad kukkumine võib lõppeda väga halvasti. Kui telling ei ole seinale piisavalt lähedal, võib tähelepanu hajudes töötaja seina ja tellingu vahelt läbi kukkuda. Inspektoril on ehitussektoris töötades kogemust pea 21 aastat ja väga hästi teada, mis ehitusel toimub. Ta on näinud oma silmaga, kuidas kolleeg kõrgustest kukkus ja silmapilkselt suri, sest ei kasutanud isikukaitsevahendeid nii, nagu juhend ette näeb.
Vestluse käigus koorub välja veelgi enamat ja selgub, et töötaja ei olnud objektile esimest korda tulles tutvunud selle objekti tööohutusplaaniga ega seda ka allkirjastanud.
Kokkulepitust kinni ei peeta
Mikk liigub koos objektijuhiga edasi. “Sel ajal, kui me tulime, ei olnud kahel mehel, kes paigaldavad terrassi katuseplekki, traksid kinnitatud,” viitab inspektor puudusele, mida märkas juba autoaknast.
Plekkkatusel jalutanud töötaja tuli inspektori käsul redelilt alla, et traksid selga panna ja end kinnitada.
Kaks kollastes tööriietes meest on lahtisel katuselõigul, üks neist redelil ja teine mõni meeter kõrgemal katusealal. Töödejuhataja küsib ühelt töötajalt, kas reedene jutuajamine on meeles ja töötaja noogutab. Reedel oli objektijuht mehel käskinud trakse kasutada, aga hoolimata sellest polnud olukord muutunud. Plekkkatusel jalutanud töötaja tuli inspektori käsul redelilt alla, et traksid selga panna ja end kinnitada.
Trepiastmeid mööda jõuavad inspektor ja objektijuht akendeni, kust on näha klaasi ees rippuvat korvi ja selle sees toimetavat kahte töötajat. „Traksid on ilusti seljas, aga korvi külge kinnitatud ei ole,” juhib tööinspektor ohtlikule olukorrale tähelepanu ja viitab läbi akna töötajatele, et traksid kinnitatud saaksid.
Lahku minnakse sõbralikult
Inspektor pöörab tähelepanu veel mõnele puudusele ja seejärel siirduvad nad tagasi kontoriruumi, kus võetakse laua taga istet. “Kas ma saaksin eelmise nädala üldkontrolli aktiga tutvuda?” küsib inspektor. Ta vaatab üle ka muu dokumentatsiooni. Üldkontrolli objektijuhil tehtud pole, küll aga tõdeb ta, et kontrollib ohutust iga päev. Ta näitab, et objektile on paigaldatud ka kaamerad, mille abil saab ohutusnõuete täitmist kontrollida.
Objektijuhiga vesteldes selgub, et halbu kokkupuuteid pole tal tööinspektsiooniga olnud. “Jah, isegi kui saame märkuse ja puudused pannakse kirja, siis need ma likvideerin ja saadan pildid. See on täiesti okei. Ma ei saa olla viieline, et majja tulles ei ole ühtegi viga. Loodame lihtsalt, et neid vigu on vähe,” räägib objektijuht. Ta teab, et puudustele tähelepanu pööramine on ohutuse tagamiseks väga oluline.
Teineteisele viibatakse viisakalt ja inspektor seab sammud taas auto poole.