Viimasel ajal on töövaidluskomisjonist tulnud mitmeid huvitavaid lahendeid, mille kohaselt on võimalik laiendada konkreetsete poolte vahel sõlmitud kollektiivlepingute mõju ka teistele sama eriala tööandjatele. Lahendus võib iseenesest tunduda paljudel juhtudel küll õiglane, kuid ei vasta artikli autori arvates kehtivale õigusele.
Eelmisel kuul töövaidluskomisjonis vastuvõetud otsuse kohaselt tuleb Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahelisest kollektiivlepingust tulenevat laiendada ka teistele riigisiseste vedudega tegelevatele tööandjatele ja rahvusvaheliste vedudega tegelevate vedude Eestis toimuvale osale. Oma lahendis on komisjon viidanud riigisisese veoseveo üldtöökokkuleppe § 4 lg-le 1, mille kohaselt üldtöökokkuleppega sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused ning töö tasustamise tingimused laienevad ja on kohustuslikud riigisisese veoseveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, samuti nendele füüsilisest isikust töövõtjatele, kellega sõlmitud leping vastab tegelikult töölepingu tunnustele ja kelle peamiseks lepingust tulenevaks ülesandeks on veoste vedu.
Autori arvates on töövaidluskomisjoni seisukoht väär ja seda alljärgnevatel põhjustel:
- Võlaõigusseaduse § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub midagi tegema või tegemata jätma.
- Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 1 järgi teeb töölepingu alusel töötaja tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile.
- TLS § 4 lg 2 sätestab, et tööleping sõlmitakse kirjalikult ning § 5 lg 1 sätestab töölepingu kohustuslikud tingimused sh andmed tööülesannete, töötasu suuruse ja maksmise korra, töö tegemise aja ja koha ning kollektiivlepingu kohta kui seda töötaja suhtes kohaldatakse.
Seega reguleerib töösuhet poolte st tööandja ja töötaja vahel sõlmitud leping kui pooled ei ole kokku leppinud, et nende vahelist suhet reguleerib kollektiivleping või tööandja kutseliidu ja töötajate ametiühingu vahel sõlmitud leping.
Olgugi, et ülalviidatud üldtöökokkulepe eraldivõetuna justkui võimaldaks kokkuleppe mõju laiendamise kõikidele riigisiseste vedudega tegelevatele isikutele, siis käesoleval juhul on komisjon jätnud arvestamata asjaolu, et üldtöökokkulepe reguleerib ainult Autoettevõtete Liitu kuuluvate riigisisese veoseveoga tegelevate isikute ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmete töö- ja kutsealaseid ning sotsiaalsuhteid.
Järelikult, kui tööandja ei kuulu Autoettevõtete Liitu, siis ei ole ta kohustatud järgima üldkokkuleppes sätestatud ettekirjutusi. Autori arvates ei ole kehtiva õigusega ega mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas kolmandatel isikutel otsustada, milliseid piiranguid peab tööandja järgima, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud kolmanda isiku kehtestatud lepingutingimuste järgimises. Vastasel juhul võiks meist igaüks hakata sarnaseid kolmandate isikute töölepingute tingimusi puudutavaid kokkuleppeid sõlmima, mis tooks aga kaasa teadmatuse ja usaldamatuse töösuhtes. Töösuhetes kaoks õiguskindlus, sest tööandja ja töötaja ei tea kas nende vahel sõlmitud leping on kehtiv või mitte ning mis on täpselt lepingu sisu.
Lisaks eeltoodule on töövaidluskomisjon laiendanud nimetatud üldtöökokkulepet ekslikult kõikidele autovedajatele sõltumata sellest kas nad tegelevad riigisisese või rahvusvahelise autoveoga. Tähelepanu peab pöörama sellele, et Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vaheline kollektiivleping reguleerib üksnes riigisiseseid vedusid, mitte rahvusvahelisi autovedusid. Seega kui töötaja veab kaupa üle Eesti Vabariigi piiri, siis eelnimetatud üldtöökokkulepet ei saa mingil viisil tema töösuhtele kohaldada.
Kokkuvõttes tasub lisada, et kolmandatele isikutele ettekirjutuste tegemise õigus on ainult riigil ja eraõiguslike isikute omavaheliste kokkulepetega ei saa tekitada kolmandatele isikutele kohustusi ilma nendepoolse nõusolekuta.
