Alkoholijoobes tööl viibiv töötaja võib olla ohtlik endale kui ka kaastöötajatele, lisaks seab joobes töötaja ohtu tööandja maine ning võib põhjustada klientide ja partnerite usaldamatuse tööandja vastu.
Ohutuse tagamine töökeskkonnas on eelkõige tööandja kohustus, sest tema ülesanne on korraldada tööd nii, et igal töötajal oleks võimalik töötada ja tunda ennast töökeskkonnas ohutult. Töölepingu seadus sätestab, et tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu- ja tööohutusnõuetele vastavad töötingimused. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus paneb tööandjale kohustuse jälgida tööohutuse olukorda ettevõttes.
Üheks ohuallikaks töökeskkonnas on alkoholijoobes töötaja. Töötaja juhendamisel töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes on asjakohane pöörata tähelepanu muude ohuallikate hulgas ka joobeseisundis tööl viibimisele. Samuti võib tööandja kehtestada näiteks töökorralduse reeglites, et hooletuks käitumiseks loetakse ka tööle ilmumist joobeseisundis. Kui töötaja viibib alkoholitunnustega tööl, on tööandjal õigus koostada talle hoiatus ja kõrvaldada töötaja töölt. Kui aga töötaja hoiatusest hoolimata viibib taas joobeseisundis tööl, on tööandjal õigus tööleping üles öelda töötajast tuleneval põhjusel.
Tööandjal on töötaja joobe tuvastamine keeruline, kuid mitte võimatu. Tööandja võib paluda töötajal puhuda alkomeetrisse, kuid töötaja keeldumisel ei saa tööandja teda selleks sundida. Samuti ei ole tööandjal õigus kohustada töötajat minema vereanalüüsi andma. Joobe tõendamiseks võib tööandja koostada vastavasisulise dokumendi (akti), milles kirjeldatakse joobes töötaja tööl viibimine ja talle tehtud ettepanekud puhuda alkomeetrisse või minna vereanalüüsi andma. Võimalus on ka kirjalikult dokumenteerida kaastöötajate tähelepanekud joobe tuvastamiseks: tasakaaluhäired, alkoholilõhn, ebaadekvaatne kõne jmt.
