Töö tegemiseks on võimalik sõlmida erinevaid kokkuleppeid teostaja ja tulemuse soovija vahel. Oluline on seejuures aga meeles pidada, et sõlmitav kokkulepe poolte vahel vastaks konkreetsele vajadusele ning tegelikule olukorrale. Kolm kõige levinumat lepingut, mille alusel tööd tehakse, on tööleping, töövõtuleping ja käsundusleping. Igal lepingul on aga oma eripärad ning õiguslikud tagajärjed, mis lepingu osapooltele kaasnevad. Tuvastamaks lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid.

Alluvussuhe lepingus

Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega osapoolte vaheline alluvussuhe on iseloomulik just töösuhtele. Töövõtulepingu ja käsunduslepingu korral osapoolte vahel alluvussuhe puudub ning nii töövõtja kui ka käsundisaaja on oma tegevuse korraldamisel vabad ise otsustama, millal, kus ja kuidas nad kokkulepitud töö ära teevad.

Töö kui projekt või järjepidev protsess

Töösuhtele on omane, et töötaja tegevus on tööandja korraldusi täites järjepidev ning ajas jätkuv. Sellele viitab näiteks see, kui töötaja ja tööandja vahel ei ole kokku lepitud konkreetses ülesandes ega selle täitmise tähtajas. Käsunduslepingu puhul on määratletud ülesande ehk käsundi konkreetne sisu ja fikseeritud on selle täitmise tähtaeg. Samuti on töö kui järjepideva protsessiga tegemist juhul, kui lepingust ei nähtu näiteks tööde teostamise lõpptähtaega, tööde teostamise mahtu ega projekti kogumaksumust. Kõik see viitab, et leping ei ole suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele, mis on iseloomulik näiteks töövõtulepingule, vaid järjepidevale töö tegemisele, mis on iseloomulik ennekõike töösuhtele.