1. jaanuaril 2012. a jõustusid Vabariigi Valitsuse määruse "Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" muudatused. Määruse täpsustuste ja täienduste peamine eesmärk oli muuta keskmise töötasu maksmise kord üheselt arusaadavaks, kuna praktikas tekitas palju probleeme määruse erinev tõlgendamine (eelkõige puhkusetasu arvutamise vajaduse tekkemoment). Ühtlasi sooviti vähendada raamatupidajate ja personalitöötajate haldus- ja administreerimiskoormust.

Elektroonne Riigi Teataja pakub väga lihtsa mooduse kõikide kustutatud ning lisatud sätete või tehniliste muudatuste jälgimiseks – veebilehel tuleb valida link "Võrdle redaktsioone". Seejärel tuleb valida võrreldavate redaktsioonide kuupäevad ning seejärel kuvatakse kustutatud tekst punasega ning lisatud laused rohelisega.

Paljude sisseviidud täpsustuste siht oli parema sõnastuse siseviimine ning õigusselguse tagamine. Alljärgnevalt toome määruse "Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord" peamised olulised muudatused.

Kalendripäev ja tööpäev

Töölepingu seaduse (edaspidi nimetatud TLS) § 29 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Keskmise töötasu maksmise kohustus võib tulla ka teistest õigusaktidest (näiteks töötervishoiu ja tööohutuse seadus, Vabariigi Valitsuse määrus "Puhkusetasu ja keskmise töötasu riigieelarvest hüvitamise kord").

Kuni 31.12.2011. a sätestas määrus keskmise töötasu arvutamise tööpäevatasu ning puhkusetasu maksmisel. Praktikas tekkis küsimusi, millal kasutada tööpäevapõhist ja millal kalendripäevapõhist arvutamist.

Muudetud määruses selgitatakse, et kalendripäevapõhist arvutamist tuleb kasutada üldjuhul siis, kui sündmus toimub kalendripäevades, tööpäevapõhist arvutamist aga siis, kui sündmus on tööpäevapõhine.

Keskmist kalendripäevatasu arvutatakse ning makstakse näiteks: 

• tööandja makstava haigushüvitise maksmisel;
• kalendripäevapõhiste puhkusetasude (sh õppepuhkuse tasu) maksmisel.

Keskmist tööpäeva tasu arvutatakse ja makstakse näiteks:

• koolituse ajal (TLS § 28 lõige 2 p 5);
• töö mitteandmisel (TLS § 35);
• töötamise takistuse korral (TLS § 38);
• puudega lapse lapsepuhkuse ajal (TLS § 63 lõige 2);
• töötaja tööle asumisest keeldumisel või omavoliliselt töölt lahkumisel (TLS § 74 lõige 3);
• koondamishüvitise maksmisel (TLS § 100 lõige 1);
• tööandjapoolse olulise lepingurikkumise korral (TLS § 100 lõige 4);
• töösuhte õigusvastasel ülesütlemisel (TLS § 109 lõiked 1 ja 2).

Sarnaselt seni kehtinud korrale ei arvata keskmise töötasu arvutamisel põhipuhkusetasu maksmiseks kalendripäevade hulka rahvuspühi ega riigipühi.

Arvutamise vajaduse teke

Alates 1. juulist 2009. a jõustunud määruse kõige suurem murekoht oli puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kolm võimalikku lähtepunkti – enne puhkuse algust, enne palgapäeva või poolte kokkuleppel muul ajal.

Kehtiva määruse § 2 lõige 2 sätestab reegli, et arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust.

Arvutamise vajaduse tekke kuuks on see kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus – õppepuhkusele jäämise päev, haigestumise esimene päev, töölepingu ülesütlemise korral (sh koondamine) töösuhte viimane päev ning puhkusetasu arvutamisel alati eelviimane päev enne puhkuse algus.

Näiteks kui töötaja soovib puhkusele jääda alates 1. jaanuarist, siis puhkusetasu arvutamise vajaduse tekke kuu on eelmise kalendriaasta viimane kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust ning puhkusetasu arvestamiseks tuleb lugeda tagasi kuus kuud alates detsembrist (detsember- november – oktoober – september- august- juuli). 

Töötasu sissenõutavaks muutumise aeg

Samuti olid praktikas probleemsed olukorrad, kus keskmise töötasu arvutamisel pidi teatud juhtudel arvutamise aluseks võtma töötasu summasid, mida raamatupidaja ei olnud veel välja arvutanud ning mis tegelikult ei olnud veel isegi sissenõutavaks muutunud (keskmist töötasu pidi arvutama kuu alguses, kuid palgapäev oli alles näiteks 10. kuupäeval).

Muudetud määruse § 2 lõige 2 selgitab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud.

Lihtsustatult – töötasu sissenõutavaks muutumise hetk on palgapäev, mis peab olema töölepingu kirjalikus dokumendis fikseeritud. Tööandja kohustus on töötasu hiljemalt palgapäeval kanda üle töötaja arveldusarvele või maksta välja sularahas. Töötasu arvestaja lähtub keskmise töötasu arvutamisel tasudest, mis peavad olema palgapäevaks välja arvutatud. Kui töötaja palgapäev ei ole veel saabunud, siis tuleb arvestuse aluseks võtta need eelnevad kuus kuud, kus palgapäev on saabunud ja tasu on välja kalkuleeritud.

Kuigi tööinspektsioon ning sotsiaalministeerium on palgapäeva määratluse osas andnud välja vastukäivaid selgitusi, on käesoleva artikli autor veendunud, et töötasu sissenõutavaks muutumise aeg võib töölepingus kirjas olla nii konkreetse päevana kui ka ajavahemikuna. Juhul kui töötasu maksmise aeg on fikseeritud vahemikuna (näiteks hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks), siis sellisel juhul tekib nõudeõigus perioodi viimasel päeval.

Näiteks soovib töötaja asuda puhkusele 5. märtsil, tema eelviimane tööpäev on 3. märts, kuid palgapäev on alles kuu 7. päev. Kuna keskmise töötasu arvutamine on seotud palgapäevaga, siis tuleks arvutamisel lähtuda üksnes nendest töötasudest, mis on sissenõutavaks muutunud. Antud näite puhul tuleks keskmise tasu arvutamist alustada veebruarist (veebruaris välja makstud jaanuari kuu tasu) ning lugeda tagasi 6 kuud (veebruar- jaanuar- detsember- november- oktoober- september).

Praktikas on aga levinud, et tööandja maksab väljateenitud tasu töötaja rõõmuks välja varem kui lepingus kokku lepitud. Näiteks soovib töötaja asuda puhkusele 5. märtsil, tema eelviimane tööpäev on 3. märts, palgapäev on iga kuu 7. päev, kuid töötasu on töötaja arveldusarvele üle kantud juba kuu esimesel päeval. Uus määrus jätabki tööandja jaoks teatava valikuvabaduse – juhul kui töötasu on juba välja arvutatud (kuigi sissenõutavaks muutumise aeg ei ole veel saabunud), siis võib tööandja keskmise töötasu arvestamisel lähtuda ka juba märtsist 6 kuud tagasi (märts- veebruar- jaanuar- detsember- november- oktoober), kuid üksnes juhul, kui eeltoodud töötasu arvutamise versioon on töötajale soodsam. Selline töötaja jaoks parema ning kasumlikuma lahenduse leidmine on personali poolt kindlasti tervitatav, kuid tööandja jaoks tähendab oluliselt suuremat halduskoormust. Samuti on risk, et kui soodsamat varianti kasutatakse vaid ühe või mõne üksiku töötaja puhul, siis võib tekkida olukord, kus töötajaid koheldakse tahtmatult ebavõrdselt. 

Kokkulepitud töötasu maksmise jätkamine

Üks olulisemaid jõustunud muudatusi on kokkulepitud töötasu maksmine puhkuse korral. Määruse § 1 lõige 1¹ sätestab, et juhul kui töötajale maksti keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu eest ainult muutumatu suurusega töötasu, siis puhkusetasu maksmiseks keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu. Tööandja ei pea enam keskmist töötasu välja arvutama, vaid jätkab kokkulepitud töötasu maksmist nii, nagu töötaja oleks sellel perioodil justkui tööl olnud ning tööülesandeid täitnud. Nimetatud põhimõtet rakendatakse ka avalike teenistujate puhul eeldusel, et teenistuja on 6 kalendrikuu jooksul teeninud üksnes muutumata suurusega töötasu, sealhulgas muutumatu suurusega lisatasu (nt lisatasu teenistusaastate eest).

Näiteks töötajale on makstud eelnenud 6. kuul (tagasiloetuna juuni- mai- aprill- märts- veebruar – jaanuar) üksnes töölepingus kokku lepitud töötasu ning muutumatu suurusega lisatasu. Töötaja kasutab suvepuhkust 10.-20. juuli. Kuna töötaja poolt teenitud tasud on olnud üksnes muutumata suurusega, siis keskmist töötasu eraldi välja arvutama ei pea ning tööandja jätkab töötajale puhkuse perioodil justkui kokkulepitud töötasu maksmist. Ülejäänud juulikuu päevade eest peab tööandja maksma töötajale töötasu nii nagu töölepingus kokku on lepitud.

Määruse seletuskirjas on välja toodud, et tööandja ei pea keskmist töötasu arvutama ka juhul, kui töötaja on arvutamise vajaduse tekkele eelnenud kuue kalendrikuu jooksul olnud puhkusel või tema töösuhe on peatunud muudel TLS § 19 alustel (näiteks haigus) ning talle on sellel perioodil makstud ainult muutumatu suurusega töötasu. Tasu, mida tööandja maksab töötajale puhkusel või haiguslehel viibimise ajal (puhkusetasu ja haigushüvitis), ei ole töö tegemise eest saadav tasu. Seetõttu ei pea tööandja keskmist töötasu arvutama juhul, kui töötaja on saanud muutumatu suurusega töötasu ning näiteks puhkusetasu.

Kuigi muudatuse eesmärk oli lihtsustada kehtivat regulatsiooni, ei ole sätte sõnastus kõige õnnestunum. Määruses on kirjas, et "… puhkusetasu maksmiseks keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu." Puhkus üldmõistena, mille eest tasu makstakse, võib olla nii põhipuhkus, õppepuhkus kui ka näiteks lapsepuhkus. Ometigi on sotsiaalministeerium selgitanud, et määruse § 1 lõige 1¹ ei kohaldu õppepuhkustele, sest selle tasustamise suhtes tuleneb eriregulatsioon täiskasvanute koolituse seaduse §-st 8, mille lõike 3 järgi makstakse töötajale tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest. Kuna seaduse järgi peavad olema tasustatud kõik 20 õppepuhkuse päeva, siis tuleb õppepuhkuste kasutamisel alati töötajale keskmist töötasu arvutada. Samuti tasustatav lapsepuhkus – emal või isal on õigus igal kalendriaastal saada lapsepuhkust, mille eest tasutakse 4,25 eurot päevas ning muutumatu suurusega töötasu ei saa ja ei ole võimalik maksta. 

Hilisema ümberarvestamise vajaduse kadumine

Senini oli ebaselge, kas keskmise töötasu ümberarvestamine ja juurdemaksete tegemine oli kohustuslik või mitte. Seetõttu on määruse § 2 lõiget 1 täiendatud lausega, mis täpsustab ammendavalt, et kui arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kuul töötasuna teenitud summa muutub töötajale sissenõutavaks pärast keskmise töötasu või muutumatu suurusega töötasu alusel arvestatud tasu maksmise kuupäeva, siis varem makstud keskmist töötasu ümber arvutada ei tule. See tähendab, et juhul kui töötaja on näiteks teeninud töötasu esimese kvartali või poolaasta eest, mis makstakse aastapreemiana alles majandusaasta lõpus ning töötaja on esimesel kvartalil või poolaastal viibinud puhkusel, ei tule töötajale puhkuse eest makstud keskmist töötasu hiljem ümber arvutada.

Juhime tähelepanu, et töötasu tuleb ümber arvestada siiski juhtudel, kui nii on töölepingus või kollektiivlepingus kokku lepitud ning siis tuleb vajadusel teha ka juurdemakseid. Selline kokkulepe on lubatud üksnes töötajale soodsama olukorra kehtestamiseks, kuna TLS-s on selgesõnaliselt välja toodud, et töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Ehk eeltoodud ümberarvestamine on lubatud ainult siis, kui töötaja saaks ümberarvestamise tulemusena suurema tasu, ümberarvestamine ei saa tuua kaasa varem makstud keskmise töötasu vähendamist.

Juhul kui ümberarvutamise põhjus on töötasu valearvestus (näiteks põhi- või lisatasu muutust ei kajastatud õigesti, eksimus boonuste väljaarvutamisel) ning töötajal oleks korrektsete arvutuste tulemusena olnud õigus saada suuremat keskmist tasu, siis sellisel juhul kuulub juba arvutatud puhkusetasu ümberarvestamisele ning töötajale tuleb teha juurdemakseid. Vastupidises olukorras, kus tööandja on ekslikult maksnud töötajale rohkem, tuleb järgida TLS § 39 sätestatud põhimõtet, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Riskide vältimiseks tuleks tööandja poolne töötaja töötasust tasaarvestamise kokkulepe sõlmida kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. 

Kasutamata põhipuhkuse arvestus

Määrusest jäeti välja regulatsioon, et töösuhte lõppemisel hüvitatava kasutamata põhipuhkuse päevade arvutamisel tuleb lähtuda töötatud kuu täpsusega.

TLS § 68 lõige 1 sätestab, et põhipuhkust antakse töötatud aja eest. TLS § 84 lõikes 1 on kirjas, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kui töötajal on töösuhte lõppemise hetke seisuga väljatöötatud, kuid kasutamata ning aegumata puhkust, peab tööandja selle töölepingu lõppemisel töötajale hüvitama.

Töötajal on igal kalendriaastal õigus saada 28 kalendripäeva põhipuhkust. Kui töötaja on olnud töösuhte lõppemise seisuga tööl nt kalendriaasta seisuga 120 päeva, siis tal on õigus saada 120 / 365 * 28 = 9,205479 ehk 9 kalendripäeva puhkust (liigaasta puhul oleks arvutus vastavalt 120 / 366 * 28 = 9,180327).

Kasutamata puhkusetasu hüvitamisel tuleb lähtuda määrusest ning arvutada välja töötaja keskmine töötasu. 

Uued töötajad ja keskmise töötasu arvutamine

Määruse täiendustega luuakse ka uute töötajate jaoks eraldi õiguslik regulatsioon. Kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Kui keskmise töötasu arvutamise vajadus tekib enne esimest palgapäeva, siis keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu.

Kokkuvõtvalt – uus määrus on küll selgem ja täpsem, kuid peamurdmist nõuab siiski. Sisseviidud muudatused annavad vastuse nii mõnelegi probleemsele küsimusele ning muudavad keskmise töötasu tingimused ning arvestuspõhimõtted selgemaks. Samuti peaksid parandused vähendama haldus- ning administratiivkoormust, mis selgub aga ilmselt alles uue määruse rakendamise käigus.