Töölepingu seaduse (TLS) § 107 esimeses lõikes on sätestatud, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul kehtib leping edasi ning TLS § 107 lõige 2 alusel saab taotleda, et kohus või töövaidluskomisjon lõpetaks ise lepingu.
Kui kohus või töövaidluskomisjon siis lõpetab lepingu, võimaldab TLS § 109 lg 1 üldreeglina nõuda tööandjalt hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Praktikas on vaieldud, kui suur peaks selline hüvitis olema tähtajalise töölepingu puhul. Riigikohtu praktikast leiab juhiseid.
Näiteks on Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-80-15 lahendis selgitanud, et tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus (ehk siis kui tegemist on olnud tühise ülesütlemisega ja kohus või töövaidluskomisjon ise lõpetab lepingu) tuleb töötajale TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata jäänud tulu eest. Kohus leidis, et viidatud sätte esimeses lauses nimetatud kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis.
Lisaks selgitas kohus, et sellistel juhtudel on hüvitise suuruse leidmisel õigustatud lähtuda töötaja sissetuleku suurusest, mida ta pidi töölepingu tähtaja möödumiseni saama, ja järgmisel töökohal saadud tasu vahest. Seega tuleb tähtajalise töölepingu puhul hüvitise suuruse leidmiseks nn ilmajäädud sissetuleku summast maha lahutada tulu, mille töötaja teenis või oleks võinud teenida oma tööjõu mujal rakendamisega. Muidu oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis viiks töötaja põhjendamatu rikastumiseni.