Hiljuti nõustus riigikohus (3-3-1-25-15) maksuhalduriga kaasuses, kus maksuhaldur kvalifitseeris juhatuse liikmetele kuuluvate äriühingutega sõlmitud käsunduslepingud (konsultatsioonilepingud) töölepinguteks.
Riigikohus nõustus ka sellega, et maksuhaldur luges äriühingutele tehtud väljamaksed täies ulatuses töötaja netotasuks, selgitades seejuures, et brutotasuks lugemine pole põhjendatud, kuivõrd maksuseadused ei võimalda maksude tasumise ja kinnipidamise kohustusi üle anda tööandjalt töötajale.
Olulisemad punktid, millele maksuhaldur käsundussuhte töösuhteks klassifitseerimisel tugines, olid järgmised:
- käsundisaajad (juhatuse liikmed, kes osutasid teenust oma äriühingute kaudu) täitsid
konsultatsioonilepingute alusel samu ülesandeid,
mida varasemalt töölepingute alusel ehk tegemist oli töölepingute jätkumisega; - käsundisaajad allusid käsundi andja osanikule, kes määras teenuslepingute tasud, jagas töökorraldusi ja –ülesandeid;
- tööülesannete täitmiseks kasutati käsundiandja vara;
- käsundi võtjate alluvuses töötasid käsundiandja töötajad;
- tööaeg ühtis käsundiandja tavapärase tööajaga;
- käsundisaajatelt ei nõutud käsunduslepingule omast aruandlust;
- juhatuse liikme ülesanded moodustasid vaid väikse osa kõikidest käsundiandja pool täidetavatest ülesannetest.
Lisaks riigikohtu seisukohale, et juhatuse ja nõukogu liikmetega seotud äriühingute puhul võib tehingu näilikkus väljenduda selles, ei juhtimis- ja nõustamisteenuseid ei osutanud äriühingud, vaid füüsilised isikud, on riigikohus välja toonud, et töötajatega seotud äriühingute puhul väljendub näilikkus selles, et käsunduslepingu asemel oli tegemist töölepinguga. Mõlemal juhul tuleb lepingu teiseks pooleks lugeda füüsilist isikut ja tehing vastavalt maksustada.
Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et kui tehingute sisu osutub tegelikust erinevaks, puudub äriühingul õigus konsultatsiooniteenuse arvetel kajastatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, kuivõrd töösuhte raames töö tegemine ei ole käibemaksustamise mõistes ettevõtlus.
