Töövõtulepingute (näiteks ehituse- või remondi lepingute) eelsetes läbirääkimistes tuleb sageli ette, et suurema töö tegija teeb hinnapakkumise, milles sisaldub ka mõne teise ettevõtja poolt teostatav töö. Sealjuures märgitakse kohe pakkumise juurde kuuluvas töökirjelduses, et teatud tööd teeb lisaks pakkujale mõni teine ettevõtja.

Loogiline oleks eeldada, et see teine ettevõtja on alltöövõtja ja peatöövõtja vastutab tema töö eest. Keeruliseks läheb aga siis, kui pakkumisele järgneb töövõtulepingu sõlmimine ja ka lepingutingimustes ei määratleta selgelt, kellega on selle teise ettevõtja näol tegemist.

Tavaliselt suhted töövõtja ja tellija vahel laabuvad mingi aeg ja asjaajamise kiiruse huvides vms teatab töövõtja tellijale, et selle väiksema töölõigu eest esitab teine ettevõtja arve otse tellijale: “Arve siis otse sulle, eks!”. Miks mitte, kui lepingulised õigused-kohustused on selged! Praktikas kukub aga sageli teisiti välja.

Sagedane viga seisneb selles, et töövõtulepingus on viidatud hinnapakkumisele ja samas on määratlemata, kas töövõtja vastutab ka pakkumises sisalduva väiksema, teise ettevõtja töölõigu teostamise eest. Teisiti öeldes: millises rollis on kõnesoleva väiksema töölõigu tööde teostaja, kellele tellija on nüüd otse tasunud? Kas ta on alltöövõtja või hoopis teine töövõtja, kellega tellijal on tekkinud veel üks lepinguline suhe? Võib olla on ta hoopis lepinguga ühinenud ja astunud lepingulisse suhtesse uue kohustatud isikuna senise töövõtja kõrvale ning mõlemad vastutavad solidaarselt?

Olukorras, kus asjaosaliste juriidiline tahe on selgelt fikseerimata, võib sarnaseid õiguslikke küsimusi kerkida kümneid. Kui hiljem on poolte vahel tekkinud erimeelsused tööde teostamise kvaliteedi või tähtaja osas, kaasnevad paratamatult vaidlused ka vastutuse küsimuses. Eriti juhul, kui väiksema töölõigu tööd on eelduseks järgnevatele töödele ja need on tehtud ebakvaliteetselt. Sel juhul vaieldakse pikalt, kas kõigi tööde kvaliteedi eest vastutab tellija lepingupartneriks olev töövõtja või peab nn väiksema töölõigu tööde ebakvaliteetsusest tulenevad nõuded tellija esitama otse tööde vahetu teostaja vastu. Juriidiliselt korrektne vastus on, et sõltub poolte tahtest ja sellest, milliseid kokkuleppeid vaidlev pool tõestada suudab. Praktikas tähendab see reeglina pikka ja keerukat õigusvaidlust, millest rahaliselt võidavad eelkõige advokaadid.

Selleks, et sarnaseid vaidlusi vältida, tuleks juba hinnapakkumises endas määratleda, kas pakkuja loeb ennast peatöövõtjaks, kes vastutab ka väiksema töölõigu tööde eest (olgugi, et nende teostajaks on keegi teine). Juhul, kui pakkumises ei ole seda märgitud, tuleks pakkumise saanud isikul koheselt vastata, kas talle on vastuvõetav, et teatud tööde osas tekib veel teinegi töövõtulepinguline suhe, või on pakkumise aktsepteerimise eelduseks tingimus, et pakkumise tegija loeb end peatöövõtjaks ja vastutab kõigi pakkumises näidatud tööde eest. (Sageli see ju nii on.)

Kindlasti tuleb kasutada võimalust ka töövõtulepingus selgelt määratleda, milliste kohustuste täitmise eest töövõtja vastutab või ei vastuta. Üldjuhul on tellija huvides see, et tal on üks peatöövõtja ja kõigi lepinguliste õiguste teostamine ning kohustuste täitmine toimub ainult kahe lepingupoole vahel. S.t peatöövõtja vastutab täielikult alltöövõtjate eest. Seevastu töövõtjate huvides on lepinguliste suhete määratlemine selliselt, et iga töö vahetu teostaja vastutab vaid enda töö eest ja tellija teostab enda õigusi ning täidab kohustusi suheldes igaühega otse. Tellijale on taoline lepingute täitmine keerukas ja ressursimahukas.

Kuidas asjaosalised kokku lepivad, sõltub nende endi tahtest. Hilisemate vaidluste vältimiseks tasub aga silmas pidada kolme reeglit:

Kui eelneva pinnalt tekib küsimusi või vajate esindust seoses töövõtulepingutega, siis võtke allakirjutanuga julgelt ühendus.