Tulenevalt seadusest ei ole oluline mitte niivõrd lepingu pealkiri, vaid selle sisu. Küsimus, kas me sõlmime lepingu pealkirjaga "Kaisukaru vahetab omanikku" või "müügileping" ei oma tegelikkuses seaduse mõttes mingit erilist tähendust, sest kokkuvõttes kuuluvad kohaldamisele ikkagi lepingu sisust ja poolte tahtest lähtuvat lepinguliiki puudutavad seadussätted. Ühesõnaga selleks, et tunda oma õigusi, peab eelkõige teadma, millise lepingu pooled on sõlminud. Seekordne artikkel keskendubki kahe lepinguliigi, töölepingu ja töövõtulepingu, eristamisele.

Tööleping ja töövõtuleping võivad esmapilgul mitmestki küljest tunduda sarnased, sisaldades oma definitsioonides üldiselt sarnaseid tunnuseid. Nimelt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja kohustub töötajale töö eest maksma tasu. Töövõtulepinguga kohustub aga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kokkuvõtlikult võib öelda, et mõlema lepingu puhul teeb üks isik teisele tööd ja teine maksab talle selle eest tasu.

Olgugi, et antud mõistete definitsioonid võivad tunduda esialgu üsnagi sarnased, leidub mõlema liigi juures tunnusjooni, mis lepingu sisu oluliselt mõjutavad.

1. Üheks peamiseks eristamise aluseks on lepingupoolte alluvussuhe. Nimelt töölepingu puhul peab töötaja tööd tehes alluma tööandja juhistele ja kontrollile, s.t tööandjal on õigus määrata töötaja töötegemise koht, aeg ja viis. Näiteks viitab töölepingule lepingupunkt, mille kohaselt teeb töötaja tööd tööandja kontoris tööpäeviti kella 8.00 kuni 17.00.

   Töövõtuleping seevastu jätab nendes punktides töövõtjale vabad käed. Juhul, kui rätsep valmistab vastavalt kliendi mõõtudele ülikonna, siis lepitakse töövõtulepingus poolte vahel kokku üksnes tähtaeg, millal peab töö valmis olema. Millal ja kuidas töö peab valmima, tellijal õigust töövõtjale ettekirjutusi teha ei ole. Järelikult, kui töötaja peab üldjoontes tööd tegema töölepingus ettenähtud kellaajal ja kohas, siis töövõtja võib oma tööd teha kasvõi igal öösel või 48 tundi järjest.

   Siinkohal tasub lisada, et töölepingu puhul peab tööandja tagama töötajale ka vajalikud töövahendid, töövõtulepingu puhul hangib töövõtja töövahendid ise. Näiteks, kui rätsep töötab riidevabrikus töölepingu alusel, annab õmblemiseks vajaliku masina tema kasutusse tööandja. Töövõtulepingu puhul valmistab töövõtja riided üldjuhul oma enda töövahenditega.
    

2. Teise eristamise kriteeriumina tasub esile tuua töö eest makstav tasu. Töölepingu puhul makstakse töötajale töötasu vähemalt 1 kord kuus. Seevastu töövõtulepingu puhul kuulub tasu maksmisele üldjuhul pärast töö ülevaatamist ja üleandmist. Nii võib töövõtulepingu puhul kuuluda tasu maksmisele ka alles 6 kuu pärast lepingu sõlmimist.
    
3. Tööleping seab erinevalt töövõtulepingust piirangud ka tööajale. Näiteks ei ole tööandjal õigus nõuda töötajalt üle 40 tunni nädalas töötamist, v.a juhul, kui vajadus ei tulene ettenägematutest asjaoludest. Töövõtulepingu puhul tööaja piiranguid ei ole ja vajadusel võib töövõtja töötada kasvõi 72 tundi järjest. Ainsana mõjutab töövõtjat lepinguga ettenähtud töö valmimise tähtaeg, millest tulenevalt võib ta olla sunnitud töötama rohkem, kui 40 tundi nädalas.
    
4. Ühe erisusena tasub esile tuua ka lepingu täitmiseks kohustatud subjekti määramist. Nimelt peab töötaja antud tööülesanded täitma isiklikult, samas kui töövõtuleping võimaldab töövõtjal kasutada selleks ka kolmandaid isikuid.
    
5. Üheks oluliseks tingimuseks lepingutes on ikka ja alati puhkuse kestus. Töötajal on töölepingu seadusest tulenevalt õigus puhkusele vähemalt 28 kalendripäeva (erandjuhtudel ka rohkem), kuid kokkuleppel on seda võimalik ka suurendada. Seevastu töövõtulepingu alusel töötaval isikul ei ole õigust ei põhipuhkusele ega ka puhkusetasudele.
    
6. Erinevalt töövõtulepingust kohaldub töölepingule ka 4-kuuline katseaeg, mille vältel on võimalik töötajaga sõlmitud tööleping lihtsustatud korras üles öelda.
    
7. Samuti võimaldab tööleping töötajal nõuda ka töölähetusega seotud kulude hüvitist, mida töövõtja tellijalt nõuda ei saa.

Siinkohal tasub lisada, et juhul, kui lepingu tingimused vastavad töövõtulepingu tunnustele, kohaldatakse võlaõigusseaduse töövõtulepinguid puudutavaid sätteid. Juhul, kui lepingu tingimused viitavad töölepingule, kuulub kohaldamisele töölepinguseadus.

Ilmselt võib öelda, et töötajal oleks kasulikum töötada töölepingu alusel, sest olgugi, et töövõtuleping jätab töövõtjale vabad käed oma aja kasutamisel, ei taga ta samaväärselt kaitset, kui tööleping. Töölepingu eeliseks on kasvõi tööandjale rangemate reeglite kehtestamine lepingu lõpetamisel töötajaga, tagades selleläbi töötajale suurema kindlustunde.