Töövõtulepinguga kohustub üks isik ehk töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ehk tellija aga maksma selle eest tasu (VÕS § 635 lg 1).

Eraldi eristab seadus tarbijatöövõtulepingut. Tarbijatöövõtuleping on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes. Tavaliselt sõlmitakse töövõtuleping, kui tellitakse näiteks ehitus- või remonditöö või asja valmistamine. Töövõtulepingu objektiks olevad tööd võivad olla väga erinevad. Töövõttu tuleb eristada töölepingust, samuti käsunduslepingust. Samuti ei ole töövõtulepinguks ka näiteks tervishoiuteenuse osutamise leping. Töövõtulepinguid võib sõlmida ka riigihanke teel.

Töövõtuleping on tasuline leping

Töövõtulepingute poolteks on tellija ja töövõtja. Töövõtulepingute puhul on ette nähtud tasu maksmise kohustus. Töövõtuleping on tasuline leping, töö tegemise eest makstava tasu suurus määratakse enamasti poolte kokkuleppega. Seda isegi olukorras, kus pooled ei ole tasu suuruses kokku leppinud, peab tellija töövõtjale tasu maksma. Vastavalt võlaõigusseaduse § 637 lõikele 1 kuulub sellises olukorras maksmisele sarnase olukorra eest tavaliselt makstav tasu. Kui tavalist tasu ei ole või seda ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub tasumisele asjaoludele vastav mõistlik tasu.

Probleemid suulise lepinguga

Seadus ei sätesta töövõtulepingute sõlmise vorminõuet, seega on töövõttu lubatud sõlmida nii kirjalikult kui ka suuliselt. Praktikas võib tekkida probleeme eelkõige suuliselt sõlmitud lepingutega. Kirjaliku lepingu sõlmimisel on pooltel võimalik lepingutingimused detailselt läbi rääkida, näiteks pannakse kirja nii töö eest makstava tasu suurus kui ka muud töö teostamisega seotud olulised tingimused (nagu näiteks töö valmimise tähtaeg, millistele tingimustele töö peab vastama jms), kuid suuliste lepingute puhul võibki olla kokkulepe üksnes selles, kes töö teostab ning milline summa tuleb töö eest maksta.

Tõesti, kui tellija-töövõtja koostöö laabub, pole suulise töövõtulepingu sõlmimises midagi halba (ja võibolla saadakse asjad kiiremini liikuma). Kindel võib aga olla selles, et kui lahkehelid tekivad, siis on probleemid majas.

Asja muudab keerukaks see, et kuidas tõendada, milles täpsemalt kokku lepiti ning mõistetavalt on see suuliste lepingute puhul tihti väga keeruline (ja võibolla isegi võimatu vahel). Keeruliseks võib osutuda näiteks tasu sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamine ja kas tellija peab töövõtjale tasuma kokkulepitud tasu (või tavalise tasu) täies ulatuses või on tal osaliselt õigus keelduda tasu maksmisest. Sellises olukorras soovib üks pooltest pöörduda kohtusse, kuid kuna tal ei pruugi olla tõendeid oma positsiooni tõendamiseks, siis ei pruugi ka kohus siin lahendust tuua (vastupidi, tekivad kulud hoopis).

Töö vastuvõtmise kohustus

Võlaõigusseaduse § 637 lõike 1 kohaselt muutub töövõtja tasu nõue sissenõutavaks töö valmimisest, samas, kui pooled on kokku leppinud, et tellija peab töö vastu võtma või kui see on tavapärane, muutub tasu sissenõutavaks alles siis, kui töö on vastu võetud või loetakse vastu võetuks (VÕS § 637 lg 4). Tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

Tellija võib keelduda töö vastuvõtmisest võlaõigusseaduse § 110 lõike 1 järgi nii juhul, kui töö on tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega. Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele võlaõigusseaduse §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga.

Töö peab vastama lepingutingimustele

Töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui:

• tööl ei ole kokkulepitud omadusi;
• kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse;
• töö kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida töövõtja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma;
• kolmandal isikul on töö suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada;
• tarbijatöövõtulepingu puhul ei ole töö tavaliselt seda liiki tööle omase kvaliteediga, mida tellija võis mõistlikult eeldada.

Töövõtja ei vastuta ka töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. Tööna tehtud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas töövõtja või kui seda tehti tema vastutusel. Sama kehtib, kui asja paigaldas tellija ja ebaõige paigaldamine tulenes töövõtja antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta.

Seejuures tuleb arvestada võlaõigusseaduse § 77 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita lepingule või seadusele vastava kvaliteediga, selle puudumisel aga vähemalt keskmise kvaliteediga.

Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lõike 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lõike 1 järgi. Tahteavaldusi on võimalik kätte toimetada ka kohtumenetluses.

Lisatööde kokkulepe

Lisatöödeks loetakse töid, mis ei kuulu töövõtulepingu eseme hulka ja mille tegemiseks ei ole töövõtja seetõttu kohustatud. Selliste tööde tegemiseks peavad pooled sõlmima kokkuleppe. Selline kokkulepe on sisuliselt lepingu muutmise kokkulepe. Ainuüksi asjaolust, et töö oleks pidanud sisalduma algses hinnapakkumises või oli ehituslikult vajalik, ei saa järeldada, et see oli kokkulepitud hinnaga hõlmatud töö. Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et pooled jõuavad kokkuleppele lisatööde tegemises, kuid makstavas tasus kokkulepet veel ei saavuta. Sellisel juhul on tasu puhul tegemist lahtise tingimusega võlaõigusseaduse § 26 mõttes. Lisatööde tegemise kohta kokkuleppe kirjalikus vormis sõlmimata jätmine ei välista iseenesest töövõtja õigust nõuda hiljem faktiliselt tehtud lisatööde eest tasu maksmist.

Lisatöid tuleb eristada muudatustöödest. Muudatustööd on tööd, mis kuuluvad lepingu eseme hulka, ent mis teostatakse algselt kokkulepitust teistsugusel viisil. Näiteks muutes tehnilist lahendust (muudatus projektis), materjali või jättes teatud töö ära. See, kas mingi konkreetse töö puhul on tegemist lisatööga või muudatustööga, on poolte kokkuleppe tõlgendamine ja selle üle otsustab kohus.

Töö lepingutingimustele mittevastavuse tõendamine

Töö lepingutingimustele mittevastamine annab tellijale õiguse kasutada töövõtja suhtes õiguskaitsevahendeid. Võlaõigusseaduse § 646 kohaselt, kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Samas teatud tingimustel on tellijal muuhulgas õigus vähendada töö eest makstavat tasu (hinna alandamine) või nõuda töövõtjalt tekkinud kahju hüvitamist. Seega on oluline, et pooled suudaksid tõendada töö lepingutingimustele vastamist või mittevastamist. See võib osutuda keeruliseks olukorras, kus poolte vahel on suuline töövõtuleping ning nad ei ole täpselt kokku leppinud või ei suuda tõendada, millistele tingimustele töö vastama peab.

Töövõtulepingust tulenevaid kohustusi hinnates tuleb arvestada kõikide lepingujärgsete kohustustega. Lisaks põhikohustustele on pooltel ka mitmeid kõrvalkohustusi, mille rikkumine võib samuti kaasa tuua kahju hüvitamise kohustuse.

Töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda.

Mõistlik on töövõtulepingud sõlmida kirjalikult, ennetamaks võimalikke vaidlusi. Kirjalikud lepingud on kasuks ka juhul, kui leping sõlmitakse isikuga, kellega on varem sõlmitud mitmeid lepinguid ning koostöö on siiani hästi sujunud. Kunagi pole teada, millal võib tekkida kas möödarääkimine või muu vastuolu. Tööde korral, mis maksavad rohkem, tasub kindlasti enne lepingu sõlmimist pöörduda juristi poole nõu saamiseks. Väike lisakulutus, mis tagab juriidiliselt korrektse ja läbimõeldud lepingu valmimise, on parem kanda, kui hiljem kulutada aega ja raha pikkadele kohtuvaidlustele. Juhul, kui pooled siiski ei soovi kirjalikku lepingut allkirjastada ja loodavad, et olukord on probleemivaba, tasub kindluse mõttes siiski olulised tingimused näiteks e-maili vahendusel üle kinnitada.