Kui töötaja ei täida vabatahtlikult oma võlakohustusi (mis võivad seisneda näiteks elatise maksmises või riigile trahvi maksmises) ning kui see võlakohustus on kirjas dokumendis, mis saab olla täitemenetluse alustamise aluseks (nn täitedokument, milleks eelkõige on kohtuotsus), siis alustatakse tema suhtes suure tõenäosusega täitemenetlust.
Täitemenetluse käigus pööratakse võlgnikust töötaja vastu suunatud nõuded kohtutäituri abiga sundtäitmisele, s.t kohtutäitur, kasutades temale selleks seadusega antud avaliku võimu volitusi, täidab täitedokumendis kajastatud võlgniku nõude võlausaldaja kasuks.
Üks võimalik viis, mida kohtutäitur võib võlgniku kohustuse täitmiseks kasutada, on võlgnikule kuuluva nõude arestimine võlgniku töötasunõude kaudu tööandja vastu. Alljärgnevalt käsitleme mõningaid küsimusi, mis võivad tööandjal võlgniku töötasunõude arestimisel tekkida.
Millised tagajärjed saabuvad tööandjale seoses töötaja palga arestimisega?
Sissenõude pööramiseks nõudele (sh töötasunõudele) arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut (s.o töötasunõude puhul tööandjat) täitma kohustuse sissenõudja kasuks, st kohtutäiturile. Töötasunõude arestimiseks koostab kohtutäitur sissetuleku (töötasu) arestimise akti ning töötasunõue on arestitud, kui arestimisakt on võlgniku tööandjale kätte toimetatud.
Arestimisakti kätte toimetamisega tööandjale tekib tööandjal kohustus kanda osa töötajale makstavast töötasust arestimisaktis märgitud kohtutäituri arveldusarvele, kes omakorda kannab selle edasi võlgnikust töötaja võlausaldaja(te)le. Oluline on märkida, et tööandja ei või kohtutäiturile maksta kogu võlgnikust töötaja töötasu, vaid tööandjal tuleb järgida ka seadusest tulenevaid piiranguid.
Seejuures ulatub töötasunõude maksmise nõude arestimisega sissenõudja poolt omandatud pandiõigus ka pärast arestimist sissenõutavaks muutuvatele summadele, mis tähendab, et tööandjal võib lasuda kohustus maksta võlgnikust töötaja sissetulekust kohtutäiturile mitme kuu vältel.
Millised summad töötasust on tööandja kohustatud maksma kohtutäiturile?
Töötasu maksmisel töötaja asemel kohtutäiturile tuleb esmalt lähtuda töötaja netopalgast – ehk maksudele, kohustuslikule kogumispensionile, ravikindlustusele ning töötuskindluse maksetele sissenõuet pöörata ei saa. Samuti ei saa sissenõuet pöörata näiteks peretoetusele, vanemahüvitisele, matusetoetusele, puudega inimese sotsiaaltoetusele jne ehk teisisõnu on üldiselt sissenõue võimalik teatud ulatuses pöörata vaid tööandja poolt töötajale makstavale netopalgale.
Juhul, kui võlgnikust töötaja kuupalk ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekus, siis tohib tööandja kohtutäiturile maksta töötasu ainult teatud tingimustel kuni poole miinimumpalga ulatuses, kui arestitava summa näol on tegemist lapse elatisnõudega.
Lisaks eelkirjeldatud erandile peab tööandja võlgnikust töötajate sissetulekute arestimisel arvestama ka töötaja poolt ülalpeetavate isikutega. Nimelt olukorras, kus töötaja peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud siis, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet.
Samuti võib juhul, kui sundtäidetav nõue ei ole elatise nõue, mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku – tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust.
Sissetulekuid kohtutäiturile maksma kohustatud tööandjate töö hõlbustamiseks on Justiitsministeeriumi koduleheküljel kõiki eelmainitud erandeid sisaldav arvutustabel.
Mida peab aga tööandja tegema siis, kui ühe ja sama töötaja suhtes saabub mitmelt erinevalt kohtutäiturilt mitu täitedokumenti? Sellisel juhul peab tööandja palga arestimisel lähtuma ettevõttesse saabunud arestimisaktide saabumise järjekorrast. Seejuures tuleb meeles pidada, et sõltumata saabumise hetkest, loetakse lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisakt esimesena saabunuks – ehk elatise nõue kuulub täitmisele esmajärjekorras.
Kes kannab töötaja palga arestimisega seonduvad kulud?
Seoses võlgnikust töötaja palga arestimisega võivad tööandjal kaasneda ka teatud lisakulutused. Üldjuhul on need kulutused minimaalsed ja piirduvad üksnes lisaülekande sooritamisega, kuid suuremate ettevõtete puhul, kellel on mitmeid võlgnikust töötajaid, võib palkade üle arvestuse pidamine tähendada mahukamat lisatööd. Seejuures huvitab tööandjaid, kes selliste lisatöödega kaasnevad kulud kompenseerima peaks ja kas üleüldse on võimalik kulutuste hüvitamist nõuda.
Esiteks tuleks siin märkida, et nii võlaõigusseaduses sätestatud üldreegli kui ka töölepingu seaduse mõtte järgi kannab tööandja kõik töötasu maksmise kohustuse täitmisega seotud kulud. Kuna ka võlgnikust töötaja arestitud töötasu maksmisega kohtutäiturile täidab tööandja oma kohustusi töötaja ees, siis vastavalt nimetatud üldreeglile on tööandja kohustatud kandma ka kõik eelnimetatud toiminguga seonduvad kulud.
Tööandjal oleks võimalik palga arestimisega seonduvad lisakulutused töötajalt välja nõuda vaid juhul, kui eksisteeriks vastavasisuline norm. Võlaõigusseaduses ega töölepingu seaduses sellist sätet ei eksisteeri. Täitemenetluse seadustikus on reguleeritud täitekuludega seonduv selliselt, et võlgnik (s.o töötaja arvestades suhet tööandjaga) kannab kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused.
Seega saaks tööandja nõuda selle sätte alusel töötasu arestimisega seotud lisakulutusi üksnes juhul, kui täitemenetluse seadustiku nimetatud regulatsiooni mõttes saaks tööandjat lugeda kolmandaks isikuks ning kohtutäiturile makstud töötaja tasu arvestamiseks ja kohtutäiturile kandmiseks tehtud lisakulutusi saaks lugeda täitemenetluses tehtud vajalikeks kulutusteks.
Loo autorid on seisukohal, et selliseks tõlgenduse aluseks on olemas nii poolt – kui ka vastuargumente, millest tulenevalt ei ole enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist võimalik üheselt vastata, kas tööandjal töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused on täitekuludeks või mitte.
Siiski tundub autoritele, et õigluse põhimõttele vastaks reegel, kus tööandja töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused kannab töötaja. Nimelt ei pea tööandja töölepingute sõlmimisel arvestama sellega, et töötaja võib ühel päeval olla täitemenetluses võlgnikuks, millega kaasneb tööandja kohustus kanda osa töötasust kohtutäituri arvele ja pidada sealhulgas ka täitemenetluse seadustikus sätestatud reeglite järgi arvestust, millises osas on töötasu arestitud.
Lisaks võiks ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõttest tuletada töötaja kohustuse hüvitada tööandjale seoses töötasu arestimisega tekkinud lisakulutused. Samas peab ka siinkohal kahjuks nentima, et nii kaua kui pole tekkinud üldtunnustatud kohtupraktikat, ei ole võimalik väita, et kohtud nõustuvad sellise seisukohaga.
Ühtlasi on küsitav, kas olukorras, kus tööandja soovib vältida võlgnikust töötaja palga arestimisega kaasnevate kulutuste kandmise riski, on võimalik töölepingus vastavasisuline kokkulepe sõlmida.
Juhul, kui selline kokkulepe sõlmitaks ja kokkuleppe oleks kehtiv, võiks ettevõttel pärast täitemenetluse lõppemist tekkida nõudeõigus töötaja vastu, millest tulenevalt oleks võimalik ka kantud kulutuste eest kompensatsiooni nõudmine.
Samas, arvestades töölepingu seaduses kehtivat põhimõtet, mille kohaselt on tühine igasugune kokkulepe, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale seaduses sätestatust, oleme seisukohal, et kokkulepe, millega töötaja kohustub kandma kõik tööandjale töötasu arestimisega tekkivad lisakulutused, on tühine.
Kokkuvõte
Pärast kohtutäiturilt töötaja töötasu arestimise akti kätte saamist on tööandja kohustatud vastavalt täitemenetluse seadustikule töötasu maksma osaliselt töötaja asemel kohtutäiturile ning pidama arvestust, millises osas on töötaja töötasu arestitud.
Kuna seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgi peab töötajale palga maksmise ja arvestamisega tehtavad kulutused kandma tööandja, siis peab tööandja tõenäoliselt kandma ka töötaja palga arestimisega tekkinud lisakulutused.
Samas on võimalik välja tuua ka argumente, mille alusel võib jõuda järeldusele, et tööandjal on õigus nõuda töötajalt töötasu arestimisega seonduvate lisakulutuste kandmist, kuid enne vastava üldtunnustatud kohtupraktika tekkimist ei ole võimalik väita, et kohtud sellise järeldusega nõustuvad.
Täiendatud 28.06.2010
Saime käesolevale artiklile lugejatelt paar kommentaari, millele palusime omapoolsed vastused anda loo autoritel. Siinkohal toome ka teieni kommentaarid ja vastused.
| Küsimus: Kui töötaja saab nii palka, kui lähetustasu. Kas siis tohib lähetustasult ka kohtutäituri nõuded kinni pidada või tuleb lähetustasu siiski töötajale maksta? |
Vastus:
Täitemenetluse seadustikus lähetustasu arestimise osas eraldi regulatsiooni ei ole kehtestatud. Autorite arvates ei tohiks tööandja töölähetuse eest makstavat tasu arestida.
Töölähetuse eest makstava tasu eesmärgiks on nende täiendavate kulutuste kompenseerimine, mida töötaja peab seoses lähetuses viibimisega kandma.
Seega ei ole töölähetuse eest makstav tasu käsitletav palgana, mida töötaja saab tehtud töö eest vaid tasuna tööülesannete täitmise käigus tehtavate kulutuste eest (sellele viitab ka asjaolu, et töötajal on õigus nõuda töölähetusega kaasnevate võimalike tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne töölähetuse algust ja töötaja on õigus keelduda töölähetusest, kui tööandja ei ole mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud – töölepingu seaduse § 40 lg 4).
Ühtlasi ei ole lähetustasu kuni teatud piirmääradeni tulumaksuseaduse § 13 lg 3 punkti 1 alusel maksustatav, mis samuti viitab eelmainitule, et lähetustasu on mõeldud töötajale seoses lähetuse käigus tekkivate kulutuste kompensatsioonina. Sellest tulenevalt ei tohiks autorite arvates töölähetuse eest makstavat tasu arestitava summa hulka arvata, välja arvatud osas, mis ületab seaduses sätestatud lähetustasude piirmäärasid.
| Kommentaar: Tegelikult on arvestuse pidamine tööandjale täiendav kulu, suurem kui lihtsalt kohtutäiturile ülekandetasu. Kuluna on täiesti selgelt käsitletav ka aeg, mida tööandja töötajad (palgaarvestaja, raamatupidajad) peavad tegema, eriti siis, kui tegemist on ka tulevaste perioodide sissetuleku arestimisega, ehk siis regulaarne/igakuine tegevus. Tasub mõelda ka sellele, et kuskil seaduses ei ole märgitud, et tööandja peab arestitud palga kindlasti tasuma kohtutäituri arvele (see on kohtutäituri valikuvabadus). Täitemenetluse seadustiku § 111 ütleb, et “sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda.” Sellest johtuvalt võib kohtutäitur kohustada tööandjat kandma võlgniku nõudeks oleva summa ka võlgniku arveldusarvele, mis on kohtutäituri poolt arestitud (sellega saavutatakse samane tulemus). Selline sissenõudmise viis ei koormaks tööandjat ja oleks ka kohtutäiturile mõnikord kasulikum, kuna tihti (meie praktikas) kohtutäitur ei tunnegi vist huvi, kui suurt töötasu võlgnik saab, sest kuidas muidu on võimalik, et võlgnik, kellel on töötasu ca 10-12 tuhat määratakse kinnipidamiseks igakuiselt 300.- eek (kogunõue näiteks 3000.-)? |
Vastus:
Oleme nõus sellega, et suuremate tööandjate puhul, kellel töötajate hulgas suur hulk võlgnike, võib kulu hulka teoreetiliselt lugeda ka lisaaja, mis läheb tööandjal selleks, et arvestada summasid, mis tuleb üle kanda kohtutäituri arveldusarvele.
Põhimõtteliselt on isegi ju mõeldav, et mõni tööandja, peab selleks palkama eraldi töötaja, kelle ülesandeks olekski võlgnikest töötajate nö arvestuse pidamine ja vastavate ülekannete tegemine.
Kuid, nagu ka artiklis märkisime, oleme pigem seisukohal, et kehtivate seaduste kohaselt jäävad ka need kulutused tööandjate kanda.
Mis puudutab Teie väidet, et kuskil seaduses ei ole märgitud, et tööandja peab arestitud palga kindlasti tasuma kohtutäituri arvele, siis artikli autorid on seisukohal, et TMS § 111 lause 1 siiski sätestab, et arestitud palk tuleb kindlasti tasuda kohtutäituri arvele.
Nimelt ütleb viidatud TMS sätte esimene lause, et võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik (ehk antud juhul tööandja) peab täitma pärast arestimisakti saamist kohustuse (s.o kohustuse maksta töötajale palk) kohtutäiturile.
Oleme seisukohal, et kohtutäituril ei ole võimalik sellest kõrvale kalduda ning kohustada tööandjat tasuma töötajale makstava tasu võlgniku arveldusarvele. Teie poolt pakutud lahendus vajaks seega seaduse muudatust.
Nõus oleme sellega, et Teie poolt pakutud lahendus oleks tööandjale vähem koormav. Samas koormaks see teistpidi jälle krediidiasutusi, kes peaks muuhulgas sellisel juhul tegema neid toiminguid, mida praegu tööandja, sest kui täitemenetluses on arestitud ka võlgniku konto, siis teostab kohtutäituri arveldusarvele ülekandeid krediidiasutus (TMS § 115).
Seega juhul, kui kohtutäitur kohustaks tööandjat kandma summa võlgniku arestitud pangakontole, siis peaks krediidiasutus sealt omakorda tegema ülekande kohtutäituri kontole, arvestades muuhulgas piiranguid arestimisele.
