Töölepingu seaduse § 28 lõike 2 punkti 4 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust. Selline tööajaarvestuse pidamise kohustus võib tunduda tööandjale formaalsusena, sest töölepingu seadus ei sätesta konkreetsemaid nõudeid ega juhiseid, kuidas peab tööaja arvestuse pidamine toimuma ning nii võib tunduda, et piisab, kui panna paika töötamise algus- ja lõppaeg ning lähtuvalt sellest pidada ka töötatud aja kohta arvestust.

Euroopa Kohus on oma otsuses asjas C-55/18 selgitanud tööajaarvestuse pidamise kohustust oluliselt laiemalt ning sedastanud, et tööajaarvestust puudutavad normid kätkevad endas kohustust luua ka süsteem, mis võimaldaks reaalselt ja tõhusalt mõõta töötaja igapäevast tööaega.

Nimetatud kohtuasi algas sellest, et Hispaania ametiühing nõudis, et ettevõte Deutsche Bank peaks looma endale tööaja arvestamise süsteemi. Deutsche Bank väitis, et Hispaania õiguses ei ole niisugust kohustust ette nähtud. Hispaania üleriigiline kohus märkis, et kuigi Deutsche Banki suhtes kehtivad mitmesugused tööaega reguleerivad õigusnormid, ei kasuta ta töötajate tegeliku tööaja registreerimise süsteemi, mis võimaldaks kontrollida, kas järgitakse kokkulepitud tööaega, ja arvutada võimalikud ületunnid. Konkreetselt kasutas Deutsche Bank infotehnoloogilist tarkvara, mis võimaldab registreerida ainult terve päeva pikkused puudumised, nagu puhkusepäevad või muud vabad päevad, mõõtmata aga iga töötaja tööaja pikkust ja tehtud ületunnitöö tundide arvu.