Platvormitöö on uus reaalsus. Uber, Airbnb, Wolt, Taxify, noored youtuber’id – kõik on kuulnud, paljud on platvormi kaudu teenuseid kasutanud ja nii mõnigi ka ise teenust pakkunud. Rahvusvahelise uuringu andmeil on platvormitöötajad enamasti noored, kõrgharidusega mehed, kes teevad platvormi kaudu madalamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd.

Platvormid oskavad väga efektiivselt teenuse vajajaid ja pakkujaid kokku viia. Platvormi kaudu töö tegijale tähendab see vabadust valida oma tööaega, -kohta ja -mahtu, on võimalus lisateenistuseks, ettevõtlikkuseks, tööturule sisenemiseks. See on ka vabadus mitte töötada, sest ülemust ei ole.

Teise nurga alt vaadates võib platvormitöö olla hoopis hall majandus, sotsiaalse kaitse ja töökaitse puudumine, puhas ekspluateerimine uues kuues. Töö pakkujat ehk platvormi sageli ei huvita, kas töö tegijal on ravikindlustus või mis saab temast vanas eas, kui pensioniõigusi pole riikliku pensioni saamiseks kogunenud piisavalt, muudest hüvitistest rääkimata.

Võrgustiku ehitamine või üksildase hundi töö?

Uued töövormid, sh platvormitöö on pannud riigid sagima ja esitama küsimust, kes platvormitöötaja õigupoolest on. Püütakse defineerida, millisesse töövormi ta sobitub või peaks sobituma.

Üllatuslikult on platvormitöötajad enamasti noored, kõrgharidusega mehed, kes teevad platvormi kaudu madalamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd. 14 riigis (Eesti sinna hulka ei kuulunud) tehtud uuringust selgus, et Euroopa Liidus on 10% töötajatel kogemus platvormitööga. Sellest elatub siiski vaid 2,3%, saades platvormitöö kaudu üle poole oma sissetulekust.

Need arvud ei ole veel suured. Ometi loetakse platvormitöö kiiret levikut lausa plahvatuseks. Ühe põhjusena on toodud võimalust töötada, kuidas tahad. Platvormitöö on hea võimalus lisateenistuseks, suurel osal selle töö tegijaid on ka täis- või osaajaga muu töö. Platvorm võib olla esimene samm tööturule, aga seda kasutatakse edukalt ka kliendibaasi kasvatamiseks ja võrgustiku ehitamiseks.

Eurofoundi uuringus toodi välja, et platvormitööga kaasnevad enamasti madalad ja/või ette ennustamatud sissetulekud, ebatavaline tööaeg ja lühikesed tähtajad. Head töö- ja pereelu ühitamise võimalused ühelt poolt, isolatsioon ja piiratud kontakt platvormiga teiselt poolt. Platvormitöö võib olla paindlik, aga samuti rutiinne ja stressirohke. Lihtne siseneda, aga piiratud perspektiiv minna edasi traditsioonilisse töösuhtesse. Enamasti platvorm oma teenusepakkujaid ei koolita (välja arvatud, kuidas kasutada tööks vajalikku äppi). Seega, ka oskuste arendamist uus töövorm tegelikult ei paku.

Vähestest uuringutest, kus platvormitöö tegijaid on küsitletud, on välja tulnud, et nad tunnevad end isoleerituna, üksikuna ja isegi õnnetuna – sageli nad ei puutu kokku kaastöötajatega ega oma juhtkonnaga. See on sageli üksildase hundi töö.

Millised on reeglid?

Kuna platvormid on mittemateriaalsed – neil pole sageli füüsilist tegevuskohta ja tegutsemise reeglite üle otsustavad nad ise – on ka reegleid platvormitöö kohta vähe. Seetõttu on riigid hakanud küsima, kui palju tuleks seda uut vabadust raamidesse suruda? Siin on erinevad vaated: platvormitöö tegija, riigi sotsiaalse kaitse jätkusuutlikkus, ettevõtja vaade.

Üks põletav küsimus on aus konkurents. Odavamat teenust võidakse pakkuda kindlustuskaitse puudumise arvelt ehk tööjõumaksed jäetakse töö tegija enda hooleks. Kes vastutab tööohutuse ja töötingimuste eest? Kelle hooleks on sotsiaalkindlustuskaitse tagamine, kui üldse? Kuna platvormitöötajate vaesusrisk on suurem kui traditsioonilistel töötajatel, võib küsida, kas platvorm on alus uue palgavaeste klassi tekkimiseks.

Eurofound on eristanud kümmet erinevat tüüpi platvormitööd – see tähendab, et tegelikkuses ei ole ühte samasugust vormi kõikidele ja platvorme ei saa võtta ühe malliga. Ärimudelid muutuvad kiiresti, seadusi nende järgi muutes ja kohandades on need koheselt aegunud.

Kuigi riigid näevad lahendust reguleerimises, et vältida ebaausat konkurentsi ja tagada kindlustuskaitse platvormitöötajatele, on seni vähesed riigid midagi peale hakanud. Enamasti leitakse, et platvormi kaudu töötav inimene on iseendale tööandja, Eestis nt FIE või OÜ kaudu.

On ka riike (Belgia, Holland, UK), kus on loodud juba eraldi platvormitöötaja kategooria ja reeglid. Näiteks, Belgias peab platvorm end registreerima rahandusministeeriumi juures ja seega on platvormid riigi pilgu all. Väikest sissetulekut teenivatele töö tegijatele on maksubaas madalam, väljaspool Euroopa Liitu registreeritud platvormi kaudu töötaja peab aga maksma tööjõumaksed täies mahus ise.

Mis saab pensionist ja arstiabist?

Platvormitöötajal pole töökohta ega tööandjat, tal on üksnes tööülesanded. Sellega käib paraku kaasas ebaadekvaatne sotsiaalne kaitse ja platvormitöö levik massidesse võib seega esitada väljakutse kogu sotsiaalkindlustusele. Kindlustuskaitsega hõlmatute arv väheneb ning sissemaksed vähenevad.

Lõpuks võivad riigid jõuda selleni, kus sotsiaalkindlustus pakub kõikidele üksnes miinimumkaitset. Õhus on suur küsimus: kas kogu sotsiaalkindlustus tuleb ümber teha. Võimalike tulevikustsenaariumitena nähakse kolme varianti:

• ühtne miinimumkaitse kõigile, sõltumata töötamisest ja sissemaksetest;
• sissemaksetel põhineva sotsiaalkindlustuse laiendamine uutele töövormidele;
• vabatahtlik kindlustus, inimese enda vastutus.

Euroopa Komisjon on seni leidnud, et ainuõige lahendus on uute töövormide alusel töötavad inimesed hõlmata riiklike kindlustusskeemidega. Aga erakindlustus, miks siis see ei sobi? Töötaja ja platvormi vaatest oleks lahendus justkui olemas. Riigi jaoks tulevad uued mured, sest sotsiaalkindlustushüvitiste väljamaksmiseks vajalik rahaline baas kuivab kokku. Ka teistes sektorites tekib surve väljuda riiklikust skeemist ja riigieelarve kaotab veelgi suurema osa maksutulu. See omakorda tekitab vajaduse olemasolevate maksude tõstmiseks või uute maksude kehtestamiseks, et oleks võimalik tagada pensionide ja teiste hüvitiste väljamaksmine.

Kas Eestigi peaks uusi töövorme raamidesse püüdma või koguni sotsiaalkindlustust ümber korraldama, et vältida tulevikus olukorda, kus riik ei suuda enam tagada tänasel tasemel kaitset? Eestis on platvorme, kus töötasuga koos maksab platvorm tööjõumaksud ja on platvorme, kes näevad end üksnes teenuse vahendajana ning tööjõumaksudega ei tegele. Sotsiaalkindlustuskaitse saamiseks peaks töö tegija tegutsema FIEna või maksma tööjõumakseid osaühingu kaudu. Praktikas makstakse sellistel juhtudel makseid miinimumsuuruses või jäetakse need hoopis maksmata.

Kas me oleme valmis selleks, et mõnekümne aasta pärast ei saa suur hulk Eesti inimestest vanaduspensioni? Tasub mõtiskleda, kas ja millised reeglid peaksid kaasas käima platvormi kaudu töö tegemisega.