Töövõtulepingu olulisteks tingimusteks on kokkuleppe saavutamine tehtavas töös ja selle eest tasu maksmises. Siiski on seadusandja näinud ette töövõtja kaitseks ka mehhanismi, kuidas määrata tasu isegi sellisel juhul, kui tasu üle ei ole eraldi läbi räägitud. On ka juhtumeid, kus kirjaliku töövõtulepingu puudumise tõttu ei suuda töövõtja hiljem enam tasunõuet tõendada. See ei too kaasa tasuta töö tegemise kohustust.

Võlaõigusseaduse § 637 lg 1 järgi juhul, kui töövõtulepingus ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga mõistlik tasu. Seega eeldatakse, et töövõtuleping on tasuline leping. Isegi juhul, kui tasu üle polegi läbirääkimisi peetud, ei tähenda see sugugi, et töövõtja peaks tööd tegema tasuta.

Kuidas määrata kokkuleppe puudumisel tasu suurust? Võlaõigusseaduse § 637 lg 1 kohaselt kuulub tasumisele tavaline tasu. Seega võib tasuks olla konkreetse töövõtja tavaliselt sama töö eest võetav tasu. See võib tuleneda näiteks hinnakirjast või samade tööde eest varem küsitud tasudest. Kui sellist tasu suurust ei ole või seda ei suudeta tõendada, siis kuulub maksmisele mõistlik tasu. Mõistlik tasu lähtub eelkõige turuhinnast, s.o kohalikust keskmisest tasust, mida töövõtjad üldiselt sama töö eest saavad.

Sellise regulatsiooni mõte on kaitsta töövõtja huvisid olukorras, kus lepinguga on küll kokku lepitud töövõtja kohustused, aga mitte tellija omad. Sellisel juhul ei too tasukokkuleppe puudumine kaasa ei lepingu tühisust ega ka tellija tasu maksmise kohustusest vabanemist. Tasu suurus määratakse sellisel juhul eelkirjeldatud põhimõtetest lähtuvalt. Loomulikult ei ole välistatud ka see, et pooled lepivad kokku, et töövõtja teeb tasuta töö. Kui selline ongi poolte tahe, siis tuleb ka töövõtjal tasuta töö tegemise kokkuleppest lähtuda ja oma sõna pidada.