Tänavu (2018) aasta algul täitus 15 aastat, kui II samba pensionifondid hakkasid tootlust koguma. Sellega pandi alus süsteemile, kus pööritatakse miljardeid eurosid.

Teisest pensionisambast räägitakse pidevalt. See teema on keelel ja meelel nii poliitikutel kui ka ettevõtjatel, pankuri­test rääkimata. Paljudele inimestele oli ja on II pensionisammas esimene kokku­puude investeerimisega. 2000. aastate pensionireformi idee oli üllas ja pidi olema kasulik mitutpidi.

Esiteks mõisteti, et järjest vananev ühiskond muutub riigieelarvele aina suuremaks koormaks. Pensionide tõstmine nii kõrgeks, et inimeste harjumuspärane elatustase ei langeks, polnud mõeldav. Kadedalt räägiti, kuidas rikaste naaber­riikide pensionärid käivad soojal maal meelt lahutamas ja kuidas nende pension võimaldab neil elust rõõmu tunda.

Teine sammas oli esimene samm selle poole, et ka meie ühiskonnas oleks inimestel sama helge tulevik. Seega otsustati, et Eesti elanikud peavad hakkama pensionipõlveks endale ise mammonat koguma ja kui see jätta vabatahtlikuks, siis sellele loota ei saa. Nii muudeti II pensionisambaga liitumine kohustuslikuks.

Teine eesmärk oli, et inimesed innustuksid investeerimisest ja mõistaksid, et nii saab oma vara kasvatada ning iga inimese pensioni suurus sõltub tema enda poolt aktiivse tööelu jooksul pensionifondi tehtud investeeringutest. Kuna kohus­tuslikud pensionimaksed hakkasid sõltu­ma ametlikust palgast, siis loodeti ka, et II samba käivitamine avaldab survet ümbrikupalkade vähendamisele.

“Sel aastal oleme vastu võtnud kaks lisaeelarvet tänu tulu- ja sotsiaalmaksu heale laekumisele,” ütles pensionireformi üks autoreid ja endine sotsiaalminister Eiki Nestor. “Kui aga võrrelda möödunud aastaga, siis meeletut majanduskasvu sel taustal pole olnud. Samuti pole kulutused tarbimisele tõusnud proportsionaalselt maksude laekumise kasvuga.” Nestori tolleaegsete sõnade kohaselt näitas see, et II pensionisamba käivitumine vähendab ümbrikupalkasid. “Kui enne saadi näiteks 2500 kätte paberil ja 3000 ümbrikus, siis nüüd need kokkulepped enam ei kehti,” ütles ta.

Toetades maksumaksjat tulevikku investeerimisel, otsustas riik lisada kaks korda sama palju maksumaksja eest tasutava sotsiaalmaksu arvelt.

Nende eesmärkide täituvust on väga raske mõõta. Fakt on aga see, et pensioni­fondidesse on kogutud miljardite eurode väärtuses tööinimeste vara, mida on asutud lõpuks investeerima ka Eesti majandusse. LHV on olnud siin hea suuna­näitaja.

Plaanimajanduse pärand

Sajandivahetusel tehtud rahvastikuprognoosid ennustasid, et pensionäride osakaal tõuseb tööealise rahvastiku suhtes praeguselt ligikaudu veerandilt sajandi keskpaigaks pooleni ehk ühe tööealise inimese kohta on siis Eestis rohkem kui üks pensionär. Uurimuste tulemusena jõuti järelduseni, et aastal 2030 oleks eelarvelise lisaraha vajadus pensionisüsteemi toimimiseks 2–2,5 protsenti SKP suhtes rohkem kui tol ajal ning sotsiaalmaksu määra tuleks tõsta ligi 10 protsenti või suurendada järgneva 28 aasta jooksul valitsussektori võlakoormust enam kui 30 protsendi võrra SKP suhtes.

Leiti, et tänu sellele, et tööturule hakkab sisenema 1980. aastatel sündinute suhteliselt arvukas põlvkond, on pensionireformi korraldamiseks Eestis suhteliselt soodne aeg.

Plaanimajandusest pärit jooksvatest maksutuludest finantseeritava pensioni­süsteemi eesmärgipärane reformimine algas Eestis juba 1998. aastal. Reformi ideoloogiliseks aluseks sai 1990. aastate algul mitmesambaline mudel, mida propageeris Maailmapank.

Esimese sammuna hakati elanikkonnale maksusoodustuste kaudu pakkuma täiendavaid stiimuleid vabatahtlike säästude kogumiseks pensionipõlve tarvis ehk käivitati nn III sammas.

Sellele järgnes riiklikest maksudest finantseeritava süsteemiosa nn I samba reformimine, millega püüti väljamakseid seada varasemast enam sõltuvusse majanduse ja rahvastiku arengust ning üksikisikute makstud maksude suurusest, st püüti vähendada süsteemis eksisteerivat ulatuslikku põlvkondadevahelist ja ühe põlvkonna sisest heaolu ümberjaotamist.

2002. aastal rakendus Eestis pensioni­reformi viimane ja kõige olulisem etapp – riigipensioni I samba ja vabatahtliku III samba kõrvale loodi kohustuslik II sammas (1. juulil 2002 jõustusid kogumispensionide seaduse sätted, millega sai praktilise aluse kohustuslik kogumispension ehk pensionikindlustuse II sammas). Liitumine II sambaga algas 2002. aasta mais. Esimese kahe päevaga liitus kogumispensioniga 140 inimest. 2002. aasta lõpuks oli sellega ühinenud juba 210 000 inimest ehk üle kolmandiku töötavast elanikkonnast. Peaminister Siim Kallase hinnangul oli ülitempokas II sambaga liitumine tervitatav. “Pensionireform on seda edukam, mida rohkem inimesi sellega liitub, ja nii suur liitujate arv on ainult positiivne,” ütles Kallas. “See on ju see, mida me tahtsime.”

Suurem liitumistuhin läks aasta jook­sul üle. 2002. aasta mai lõpuni kestnud esimeses liitumisvoorus sõlmis kogumis­pensionilepingu üle 37 000 inimese. 2002. aasta oktoobri lõpuni kestnud teine liitumisvoor oli kõige aktiivsem, tuues süsteemiga liitunute ringi juurde ligi 170 000 inimest.

Teise pensionisamba neljandas liitumisvoorus 2004. aastal ületas liitunute arv juba oluliselt pensionäride arvu. Kui pensionisaajate arv kõikus sotsiaalkindlustusameti andmeil neil aastatel stabiilselt 360 000–370 000 vahel, siis II pensioni­sambaga liitunute arv, kes tulevikus hakkavad lisaks riigipensionile pensionilisa saama, tõusis 418 000le. Samba fondide kogumaht tõusis 2,16 miljardile kroonile, kasvades kuus keskmiselt 130 miljonit krooni.

Kõik jaol

Pensionifonde lõid 2002. aastal kõik suuremad pangad ja kindlustusfondid. Oma fondidega tuli välja investeerimisühing LHV Direct. Algus oli tagasihoidlik. Algusest peale LHV pensionifonde juhtinud Andres Viisemanni kindel seisukoht oli, et kui LHV tahab tegeleda investeerimisega, tuleb luua ka pensioni­fondid.

Kõige suurema koore riisus Hansapank, kes tegi ka massiivseid reklaamikampaaniaid ja kellel oli suurima pangana võimalus liita fondidega juba olemasolevaid kliente. Aga juba 2005. aastal, pärast Seesami pensionifondide ülevõtmist saavutas LHV pensioni­fondide varade mahu poolest Eestis neljanda positsiooni.

Finantskriis

2008. aasta sügisel Lehman Brothersi panga krahhist lahvatanud finantskriis ja ka Eesti majanduse laenubuumijärgne langus mõjusid II pensionisambale rängalt. Finantskriisi tulemusena ning maailma aktsiate ja võlakirjade languse tõttu kaotasid fondid kokku üle kolme miljardi krooni ja tekkis olukord, kus kohustuslike pensionifondide varade maht oli kokku väiksem, kui fondidesse tehtud sissemaksed. See tekitas kõvasti paksu verd. Aktsiahindade ja fondiosakute väärtuse langus pani inimesi müüma, et päästa, mis võimalik. Vaid kohustuslik rippumine II samba küljes päästis süsteemi kokkukukkumisest. Need, kel töökohad säilisid, tegid oma makseid edasi. Küll aga mitte riik.

2009. aastal, kui riigieelarve oli tõelise surve all ja eesmärgiks oli võetud euro, mis tähendas, et riik ei saanud sügavat miinust lubada, taganes riik oma lubadusest teha omapoolseid sissemakseid II sambasse 1. juunist 2009 kuni 31. detsembrini 2010.

Inimestel oli võimalus jätkata sisse­makseid II sambasse 2010. aasta algusest, seda avalduse alusel. Riigipoolne makse suurenes aastatel 2014–2017 automaatselt neljalt protsendilt kuuele protsendile nende pensionikogujate eest, kes tegid 2009. aastal avalduse omapoolsete maksete jätkamiseks. Need inimesed, kes too­na avaldust ei esitanud, aga soovisid riigilt aastatel 2014–2017 saada kuueprotsendilist makset, pidid selleks esita­ma avalduse (seda sai teha 15. septembrini 2013) ja suurendama oma palgalt lae­kuvat makset kolmele protsendile.

Otsuse hetkeks oli kohustusliku kogumispensioniga liitunud üle 580 000 inimese. 2013. aastal olid kõige aktiivsemad maksemäära tõstmisega liitujad LHV pensionifondide kliendid (22,4%).

Konsolideerumine

Kui 2011. aastani sai kogumispensionide seaduse järgi fonde vahetada vaid üks kord aastas, siis nüüd anti võimalus vahetada pensionifonde kolm korda aastas.

Vaatamata klientide liikumisele fondi­de vahel panustasid fondivalitsejad ka klientide juurdesaamisele teisi fonde üle võttes. 2014. aastal võttis Nordea üle ERGO pensionifondid, saades juurde 27 000 uut investorit. 2016. aastal omandas LHV Danske pensionifondid, saades 40 000 uut investorit ja kasvatades turu­osa pensionifondide mahu poolest 30 protsendini. See oli ka suurim konsolideerumine.

Viimaste aastate suurim uuendus kohustuslikus kogumissüsteemis on madalamate haldustasudega passiivsete pensionifondide loomine. LHV tõi Eesti pensioniturule esimesed passiivsed pensionifondid 2016. aastal. Läinud aastal langesid pensionifondi vahetamisega seotud väljumistasud aktsiariskiga fondidel ühelt protsendilt 0,1 protsendile ja võlakirjafondidel ühelt protsendilt 0,05 protsendile. Fondivalitsejad kaotasid väljumistasu täielikult. 2018. aastal langeb II samba pensionifondide võetav tasu keskmiselt juba alla ühe protsendi piiri aastas.

Valida saab üle kahekümne pensionifondi vahel

Kohustuslik pensionifond toimib üldjoontes samadel alustel nagu tavaline investeerimisfond. Samas on kohustuslikele pensionifondidele kehtestatud rangemad investeerimispiirangud, maksusoodustused ning piirangud sisenemisel ja väljumisel.

Praegu on võimalik valida üle kahekümne erine­va investeerimisstrateegiaga kohustusliku pensionifondi vahel. Samaaegselt võib sissemakseid teha vaid ühte kohustuslikku pensionifondi.

Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 1/2018