Tööandjaid koondav Eesti Tööandjate Keskliit avaldas arvamust tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatsuse kohta. Kõigile on kasulik, kui inimesed on tööturul terved ja võimalikult kaua aktiivsed. Sellest tulenevalt peavad nii tööandjad kui ka töötajad tööohutusse pidevalt panustama.
Väljatöötamiskavatuses kohaselt loodaks tööõnnetuste hüvitamiseks erakindlustusel põhinev kohustuslik süsteem, kus rakendatakse konkreetse ettevõtte riskitasemest sõltuvaid kindlustusmakseid.
Tööandjad leiavad, et väljatöötamiskavatsusel on praegusel kujul kolm peamist suurt probleemi, mida nad ei toetada.
1. Väljatöötamiskavatsus näeb ette, et rahaline vastutus lasuks ainult tööandjatel, mis pole aga proportsionaalne. Nii õnnetuse põhjustamises kui kahju kannatamises on osa töölepingu mõlemal osapoolel.
Tööinspektsiooni väljaandes Töökeskkond 2017 (.pdf) märgitakse, et süü tööõnnetuste põhjustamises jaguneb töötaja ja tööandja vahel juhtumiti pigem pooleks. Eesti Rakendusuuringute Keskuse Centari 2015 uuringus vastas 85% töötavatest püsiva töövõimetusega inimestest, et tööandja on teinud piisavalt, et töökeskkond oleks ohutu ja tervislik, 77% tööga seotud püsiva töövõimetusega inimestest leidis, et oleksid saanud ise töövõimetuse tekkimise vältimiseks midagi ära teha või oleksid pidanud lihtsalt varem end ravima hakkama ning vaid 20% neist, kes on töö tõttu saanud püsiva töövõimetuse, leidsid, et tööandja oleks saanud midagi muuta. Seega ei saa tööõnnetuskindlustus oma peamist eesmärki – tööõnnetuste vähendamist – toetada, kui sellega püütakse motiveerida tööohutust parandama vaid tööandjaid.
Samal ajal ei ole õige ka eeldus, et vaid töötajale tekiks rahaline kahju. Centari eelpool nimetatud uuringust nähtub, et rahaline kaotus igast ajutise töövõimetuse päevast on tööandja jaoks kõige suurem. Seega peaks tööõnnetuste süsteem olema vähemalt solidaarne, et rahaline vastutus ei langeks vaid tööandjale ja hüvitis vaid töötajale.
2. Väljatöötamiskavatsus näeb ette vaid osa kindlustusmakse kujunemise metoodikast. Kuna lõpliku metoodika ja maksumuse määraks kindlustusselts, ei saa eelnõu väljatöötajad garanteerida kulude samaks jäämist tööandjatele. Pigem paistab väljatöötamiskavatsusest kulude oluline kasv.
Praegu olevat tööõnnetuste otsene kulu riigile või maksumaksjatele üldiselt ca 9 mln eurot ja konkreetsetele tööandjatele veel ca 1,3 mln eurot aastas. Kokku on tööõnnetuskindlustuse kulusid tööandjale 2019. aastal prognoositud 31 mln eurot ja sellele lisanduksid teenustasudena kindlustusseltside tegevuskulud. Kindlustusseltside tegevuskulud on väljatöötamiskavatuse kohaselt ca 28% kindlustuspreemiatest või 45% väljamakstud hüvitistest ehk 2019. aastal prognoositavalt kuni 14 mln eurot. Tekib küsimus, kuidas saab riik tööandjale garanteerida kuluneutraalsuse, kui juba kindlustusseltside tegevuskulud võivad ületada tööandja praeguseid kulutusi tööõnnetuste hüvitamisele ja suuresti kindlustusseltside määrata on ka täpne riskihindamismetoodika.
Väljatöötamiskavatsuses on viidatud OECD riikide hulgas läbiviidud uuringule, mille kohaselt diferentseeritud kindlustuspreemiaid kasutavates riikides oli tööõnnetuste hulk isegi suurem.
Kokkuvõttes ei saa tööandjad toetada erakindlustusel põhinevat lahendust, mille puhul ainuüksi eeldatav administreerimiskulude tase on võrdne või suurem praeguse kogukuluga.
3. Sotsiaalministeerium on lubanud uue kindlustuse kehtestada ilma, et tööandja kulud kokkuvõttes kasvaksid. Väljatöötamiskavatsusest ei nähtu, mis olemasolevas süsteemis muutub ja kust 40 miljonit eurot või rohkem ära võetakse, et võimaldada kulusid samale tasemele jätta. Enne kui pole näha samaaegselt tööõnnetuskindlustuse väljatöötamiskavatuse põhjalikult planeeritud katteallikaid, pole kuluneutraalsusel sisu.
Eeltoodud probleemidest tulenevalt ei saa tööandjad väljatöötamiskavatsust sellisel kujul toetada.
