Finantsinspektsiooni poolt läbi viidud investeerimishoiuste analüüsist selgub, et ajavahemikul 1. jaanuar 2013–30. september 2014 lõppes investeerimishoiuseid kokku 68,8 miljonit euro suuruses summas ja investeerimishoiuste keskmiseks tootluseks kujunes 0,49%. 

Sarnase analüüsi on Finantsinspektsioon varasemalt läbi viinud ka ajavahemiku 1. jaanuar 2009-30. juuni 2011 kohta, mil lõppes kokku 62 377 investeerimishoiuse lepingut kogumahuga 274 miljonit eurot. Viimasel vaadeldud perioodil lõppes 20 376 investeerimishoiuse lepingut. 2011. aastal pakkusid võimalust investeerimishoiuse sõlmimiseks kuus, ülemöödunud aastal kolm ja möödunud aastal kaks panka.  

Investeerimishoius on tähtajaline hoius, millele makstav intress ei ole kokku lepitud, vaid sõltub hoiuse alusvara väärtuse muutumisest. Hoiuse alusvaraks võivad olla näiteks väärtpaberid, valuutad, toorained jm. Üldjuhul kasutatakse kombinatsiooni valdavalt madala riskiga intressiinstrumentidest ja kõrgema riskiga tuletisinstrumentidest.

Investeerimishoiusesse paigutatud rahaliste vahendite mahust oli 39% positiivse, 50% null- ja 11% negatiivse tootlusega. Parima tootlusega olid Ameerika Ühendriikide aktsiaturgudega seotud investeerimishoiused.

Ajavahemikul 1. jaanuar 2009-30. juuni 2011 lõppenud investeerimishoiuste keskmine tootlus oli negatiivne (-0,46%). Siis teenisid kliendid 16% investeerimishoiustelt tulu, 51% hoiustest olid nulltootlusega ja 33% negatiivse tootlusega. Negatiivset reaaltootlust võimaldab investeerimishoiuse liik, mille sõlmimisel maksab klient pangale nn riskipreemia. Riskipreemia tasutakse hoiustatavale summale lisaks ning see tagastamisele ei kuulu.

Finantsinspektsiooni analüüs põhines reaaltootlusel, mis tähendab, et tootluse arvutamisel arvestati ka kõikide teenustasudega.

Alates 1. jaanuarist 2011 sõlmitud investeerimishoiuse lepingutele ei kehti tulumaksuvabastus.