Eesti advokatuuri üldkogul äriõiguse töötuba juhatanud Soraineni partner ja vandeadvokaat Karin Madisson räägib Eesti äriõiguse arengust ja väljakutsetest.
Millised on praegu Eesti äriõiguse suurimad väljakutsed?
Tõstaksin esile neli olulist valdkonda, millega tuleks tegeleda või rohkem tegeleda. Äriseadustik on meil teatavasti pärit 1995. aastast ja seda on nüüdseks täiendatud ligi 100 korda. On ilmselge, et mõni valdkond on saanud rohkem tähelepanu ja mõni on jäänud tagaplaanile. Näiteks oleme Maailmapanga uuringu kohaselt väikeomanike kaitses üsna nigelal kohal. Peaksime mõtlema, kuidas teha end atraktiivseks riigiks välisinvestoritele ning anda kindlustunnet ka enamusaktsionäridele ja -osanikele. Samuti tuleks aidata kaasa töötajatele osaluse andmise võimalustele. Nii näiteks reguleeriti Lätis töötajate optsioonid ja osaluse tagasi andmine peale töösuhte lõppu, mida tuleks ka Eestis teha, et tööandjad oleksid julgemad jagama osalust töötajatele, suurendamaks nende motivatsiooni ja soovi panustada ettevõtja arengusse.
Radikaalsemaid samme vajab juba ammu probleemne välismaalastele pangakontode avamise küsimus. Teatavasti peab iga aktsionär või Väärtpaberite Keskregistrisse kantud osaühingu osanik omama Eestis väärtpaberikontot, mida neile aga pankades avada ei taheta. On selge, et see riivab oluliselt välismaalaste võimalust Eestisse investeerida ning selliste aktsiate või osadega tehingute tegemine on takistatud. Seetõttu näeme jällegi tagasi tulevat aega, kus asutati riiulifirmasid ja kasutati variaktsionäre. Väga suure arvu omanikega ühinguid meil sisuliselt ei näe, kuna selliste ühingute korporatiivne haldamine Eestis on üsna keeruline ning pigem on suundumus vastavad struktuurid teha väljaspool Eestit.
Hästi ei ole meil asjad maksejõuetusmenetluste kvaliteediga. 2017. aastal kustutati sundkorras ja ilma igasuguse võlausaldajaid kaasava menetluseta 13 299 ühingut (kaks korda rohkem kui 2016. aastal) ning samal ajal asutati 18 460 ühingut. Keegi ei tea, kui palju oli nendel ühingutel võlgu, mida enam ei ole võimalik sisse nõuda. Kustutamiste arv pidevalt suureneb ja näitab, et oleme jõudnud olukorda, kus äriühingute pikaajaline tegutsemine ei ole enam prioriteet. Pigem asutatakse neid ühekordsete projektide jaoks, mis ebaõnnestumisel lihtsalt kustutatakse ja mille võlausaldajad jäävad ilma igasugusest hüvitisest. Kolmandik meie äriühingutest eksisteerib vaid 3–6 aastat ja reeglina majandusaasta aruannet ei esitatagi. Pankrotimenetlustesse jõuab üsna väike hulk võlas olevatest ühingutest: 2017. aastal vaid 1178 ühingut. Nendest umbes 77% raugeb nii, et võlausaldajad ei saa oma nõuetest midagi tagasi. Pankrotimenetlustes tehakse võlausaldajatele väga väikesi väljamakseid. Samuti on saneerimismenetlused takerdunud kohtuvaidlustesse ning ka sealt ei ole palju häid näiteid tuua. See kõik ei näita meid just kõige kindlama majanduskliimaga riigina.
Mida peaks riik tegema, et neist probleemidest võitu saada?
Riik on alustanud maksejõuetusõiguse reformiga ja ka ühinguõiguse reformiga, mis loodetavasti jõuavad lõpule järgmise aasta jooksul. Loodan, et mainitud teemad saavad seal piisavalt tähelepanu ning suureneb õiguskindlus ja usaldus meie riigi vastu. Loodetavasti väheneb ka kohtuvaidluste arv, kuna kohtupraktika tuuakse mõningal määral seadustesse ning inimestel on seadust lihtsam mõista. Ma ei mõista seadusandjat, kes jätab seadusse lüngad ja ebaselguse, et kohtud seadust kujundaks. Seadusandlus on ikkagi seadusandliku võimu, mitte kohtuvõimu ülesanne. Liiatigi tehakse seda ettevõtjate raha eest.
Maksejõuetusmenetluses loodan näha pankrotiombudsmani funktsiooni loomist ning omanike vastutuse suurendamist maksejõuetuse korral, näiteks omaniku ja temaga seotud isikute nõuete viimist järjekohale pärast ülejäänud võlausaldajate tähtaegseid nõudeid. Samas tuleb silmas pidada, et mis tahes muudatustega ei tehtaks keerulisemaks või ebamõistlikuks ausate ettevõtjate äritegevust.
Sellistes olukordades, kus probleem on üleval juba 5–6 aastat, nagu välismaalastele pangakontode avamise puhul, peaks riik kiiremini reageerima. Kui mingi funktsioon on delegeeritud erasektorile, käesoleval juhul pankadele, kes seda funktsiooni kanda ei taha või kellel selle kandmine on seotud liiga suure riskiga, kusjuures riski loob riik ise, siis tuleb vaadata meetmed üle ja kujundada süsteem ümber. Nii on notarid välja pakkunud võimaluse viia aktsionäride nimekirja pidamine Väärtpaberite Keskregistri asemel notarite haldusalasse, mis võimaldaks tehinguid teha ilma selleta, et aktsionäril oleks panga- ja väärtpaberikonto. Sellega liigutakse minu hinnangul liiga aeglaselt. Riik peaks reageerima kiiremini, nagu ta teeb seda näiteks e-residentidega seotud probleemide korral. Mille poolest on välisinvestor, kes teeb suuri tehinguid ja vajab selleks väärtpaberikontot, vähem oluline praegu veel suhteliselt väikest äri ajavast e-residendist?
Milliseid riske toob kaasa Äriregistri hoogne puhastamine?
On ilmselge, et kustutatud ettevõtjad jätavad väga palju võlgu maksmata. Eesti Võlausaldajate Liidu hinnangul võib koguvõlgade maht olla umbes 80 miljonit eurot. Sellest on saanud lihtne viis vastutusest kõrvalehoidmiseks. Kord juba kustutatud äriühingut on väga raske registrisse ennistada, et tema vastu nõudeid esitada. Võlausaldajad tihti ei märka probleemi, enne kui ühing on juba registrist kustutatud. Samuti on väga suur probleem, et selliseid kustutamisi tehakse koguni lausa kohtumenetluste ajal, mis muudab edasise menetluse mõttetuks.
Mõistetamatuks jääb, miks on riik seadnud võlausaldajate kaitsest ja reaalsest pankrotimenetlusest tähtsamaks registri puhastamise ettevõtjatest, kes ei ole majandusaasta aruannet esitanud. Olulisem oleks kustutamise menetlusega ja trahvimisega alustada kohe, kui netovara on negatiivne või aruanded esitamata, mitte paari-kolme aasta pärast. Siis on juba ettevõtjal niigi väga palju võlgu üleval ja selles olukorras kiirkorras kustutamine ei tundu põhjendatud. Riik ei saa võtta ettevõtjate vastutust vaid enda õlule ja ettevõtja peab ka ise olema piisavalt hoolas, et valida usaldusväärne koostööpartner või oma nõudeid piisavalt tagada. Samas leian, et riik võiks jagada infot, mis tal on juba olemas, veidi aktiivsemalt. Näiteks võiks kanda äriregistri avalikule registriväljavõttele hoiatavaid märkeid näiteks negatiivse netovara, aruannete esitamata jätmise, kustutamismenetluse algatamise jms kohta.
Milline on riigi ja advokatuuri koostöö äriõiguse vallas?
Äriõiguse vallas teeme peamiselt koostööd Justiitsministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga. Oleme väga rahul riigipoolse kaasamise ja sellega, et meie ettepanekuid võimaluse korral arvestatakse. Meid on alati kaasatud ja tihti saame osaleda juba kavatsuste väljatöötamise staadiumi töörühmade töös. Advokatuuri äriõiguskomisjon on teinud ka omal algatusel mitmeid ettepanekuid, millega on arvestatud ja vastavad muudatused tehtud. Head näited on ettevõtjaportaali muudatused või välismaiste volikirjade Eestis aktsepteerimise laiendamine.
Milline roll on advokaatidel Eesti äriõiguse maastiku kujundamisel praegu ja milline tulevikus? Mida saaks teha, et positiivne tulevikustsenaarium teoks saaks?
Advokaatidel on suurepärane võimalus tuua klientide praktilised probleemid seadusloojateni ja avalikkuseni. Advokaadid näevad ju oma klientide muresid ilma igasuguste moonutusteta. Kui need mured on korduvad ja selgelt ebaõiglased, siis tuleb meil aidata seadusi parendada, kas seadusloomes osaledes või oma arvamust välja öeldes. Minu arvates on see vägagi sarnane olukorraga, kus laps tuleb sulle korduvalt muret jagama, aga sul ei ole aega tähelepanu pöörata või tema muret lahendada. Seadusandja ei saa oma kabinetilaua taga istudes teada, millised on praktikas esinevad korduvad probleemid, kui meie seda neile ei teadvusta. Leian, et meie kõigi kohustus on osaleda seaduste kujundamises, et meie õigusriik saaks paremaks.
