Eesti inimesed on alati olnud uhked oma riigi üle. Patriootlikkust näidatakse välja nii laulupeol, vabariigi aastapäeval, spordisündmustel ja mujal. Siis hoitakse kokku ja Eesti lippu kõrgel. Veider on aga see, miks ei käituta samamoodi kui hakatakse palka maksma või seda küsima?

Hiljutisest kaubandus-tööstuskoja küsitlusest selgus, et ettevõtjate hinnangul on võrreldes kevadel tehtud küsitlusega kasvutrendis nende ettevõtete osakaal, kes maksavad oma töötajatele kogu palgast varasemaga võrreldes suurema osa n-ö ümbrikus. See pani kohati kukalt kratsima – ometi on nii riik kui ühiskond teinud palju selleks, et olukorda muuta.

Maksu- ja tolliameti kodulehel on avalikuks tehtud rohkem andmeid kui kunagi varem, mis peaks andma nii ettevõtte koostööpartneritele kui riigile võimaluse rakendada ühiskondlikku kontrolli. See aasta leevendati ka noorte töötamisega ja kolmandatest riikidest pärit töötajatega seonduvaid reegleid, mistõttu on vähenenud motivatsioon nende töötamist varjata. Ka sügisel vastu võetud uus riigihangete seadus, mille 70% keskmise palga nõue peaks samuti olukorda parandama. Kõik need tegevused ongi justkui tulemusi andnud. Kuid sel sügisel on olukord siiski halvenenud. 

Ettevõtjate sõnul on kogu aeg olnud ümbrikupalga maksmise peamisteks põhjuseks kõrge maksukoormus ja bürokraatia. Viimane on aja jooksul pigem vähenenud kui suurenenud ning seda ilmselt poole aasta muutuste põhjuseks pidada ei saa. Maksukoormuse kuhja alt võib aga küll põhjuseid leida. On selge, et mida rohkem makse kehtestatakse ja mida keerulisemaks muutub maksusüsteem, seda tõenäolisem on, et raha hakatakse kokku hoidma just meie rahvusliku varanduse pealt.

Ametliku ja ausa palga saamine või selle andmine ja seejuures riigile maksude maksmine võiks samamoodi olla au ja uhkuse asi nagu seda on näiteks laulupidu. Me kõik soovime efektiivset pääste- ja politseiteenust, maailmatasemel haridust, tulemuslikku tervishoiusüsteemi. Siiski pole nende saavutamine ainult riigi asi – see on meie kõigi (maksumaksjate) asi. See on koostöö kõigi osapoolte vahel, et kõigil Eestis elavatel inimestel oleks siin hea ja turvaline elada.

Patriotism ei ole midagi, mida peaks välja näitama üksnes rahvuslikel suursündmustel või rahvusvahelise televisiooni vahendusel kajastatud saavutuste korral. Siis ütlevad kõik, ka välismaal elavad eestlased: "Ma olen uhke, et olen eestlane!". Sama peaks kehtima ka igapäevaselt ausa palga maksmisel ja saamisel.

Artikkel ilmus esmakordselt 7.12.17 Äripäevas.