Väide, et on olemas vale, suur vale ja statistika ei ole tegelikult üksnes teravmeelne ütlus, vaid hoopis keeruline ja hädasti lahendamist ootav sotsiaalmajanduslik probleem. Pealegi selline probleem, millest suurel määral sõltub meie mistahes ettevõtmise edukus.
Tundub, et on viimane aeg Seneca kahe tuhande aasta vanune mõte: "kui sa ei tea, kuhu tahad sõita, pole sulle üksi tuul soodne", ümber pöörata ja tõdeda, et "kui sa ei tea, kus sa oled, siis sa ei saa ka teada, milline tuul on sulle soodne". Ehk teisiti öelduna: kui ei osata majanduses ja elus arukate otsuste langetamiseks hetkeolukorda iseloomustavat informatsiooni hankida, saavad otsused suure tõenäosusega olema kehvapoolsed ning nende ellurakendamisest saadud tulemused mõnevõrra teistsugused kui loodeti.
Kes on kohanud "statistilist keskmist"?
Häda statistiliste andmetega algab sellest, et ühest küljest tunduvad nad täpsed ja laitmatud olevat, kuid teisest küljest on aeg-ajalt neid raske uskuda. Seepärast on täiesti loomulik, et kuigi statistiliste andmete vastu tuntakse suurt huvi, siis tegelikult neid eriti ei usaldata. Ja kuidas sa usaldadki, kui statistika näiteks väidab, et viimased viis aastat on keskmine palk Eestis kasvanud aastas 5-6 %, aga sinu enda palk pole selle aja jooksul kordagi kasvanud ja pahatihti väidavad mitmed sinu tuttavatest sedasama. Või siis teine näide – küsimus hindade tõusust seoses eurole üleminekuga. Statistikud kogusid hoolega andmeid ja tegid palju arvutusi, ning lõpuks väitsid, et hinnatõus eurole üleminekul jäi marginaalselt väikeseks. Inimesed on aga siiamaani valdavalt veendunud, et nende endi kogemuse järgi oli hinnatõus parasjagu suur.
Kuid olemasolevate statistiliste andmete alusel oli õigus nii neil, kes rääkisid hinnatõusu puudumisest või kiirest keskmise palga kasvust, kui ka neil, kes väitsid vastupidist. Asi on lihtsalt selles, et räägitakse erinevat keelt, mõõdetakse erinevaid asju ja muutude määramisel võetakse aluseks erinevad ajavahemikud. Paraku on aga üksteise mõistmiseks ja seega ka demokraatia toimimiseks vaja ühesugust informeeritust.
Vahemärkusena olgu mainitud, et isegi siis kui tundub, et täiesti õigete tulemuste saamine ei tohiks olla probleem, ei saa tulemused siiski igas mõttes täpsed olla. Nii näiteks on elanike registris olevate inimeste arv aritmeetiliselt tõepoolest täiesti täpne, kuid kahjuks pole registri sisend ja väljund kunagi täiesti õiged, mistõttu registris olevate inimeste arv kajastab küll registris olevate inimeste arvu, aga tõenäoliselt mitte kunagi tegelikku inimeste arvu ja selle muutumist. Olukorra muudab otsustajatele ja uurijatele aga veel keerulisemaks tõsiasi, et võimaliku vea piire on iga hetke jaoks tunduvalt keerulisem kindlaks määrata kui täpset registrisse kantud inimeste arvu.
Mida mõõdad, seda saad?
See pole ainult Eesti probleem. Statistilised andmed põhjustavad üle kogu maailma erinevaid tõlgendusi, lahkarvamusi ja pahameelt ning mis veel halvem, süüdistusi ja kartust, et andmetega manipuleeritakse. Paraku viib selline olukord vältimatult võimu võõrandumiseni, demokraatliku valitsemise aluste õõnestamiseni ja seeläbi ka antud maa inimkapitali vähenemiseni. Inimesed kaotavad aegamööda usu valitsemisse ja taanduvad oma maa ülesehitajatest järjest enam passiivseteks kergete võimaluste otsijateks ja kasutajateks.
Kui valitsejad ja poliitikud pilluvad arve ja näitajaid, mis inimesi arusaadavalt ja õigesti ei kõneta, siis pole lootagi, et üks või teine poliitiline initsiatiiv, olgu selleks siis vajadus midagi reformida või raha kokku hoida, võiks leida mõtestatud toetust. Sama asjatu oleks aga loota ka seda, et mõne olulise probleemi ümber võiks tekkida edasiviiv arutelu.
Kui vaadata olulisemaid lahkarvamuste tekkimise või mittemõistmise põhjuseid, siis suurimad möödarääkimised ja skepsis algavad sellest, et suur osa statistilistest näitajatest ei mõõda täpselt seda, mille mõõdikuna neid praktikas tavapäraselt kasutatakse. Olgu selleks siis SKT, keskmine palk, tööpuudus või hindade kallinemine.
Mida SKT tegelikult kätkeb?
Võtame näiteks riigi sisetoodangu ehk SKT, mis on definitsiooni järgi antud maal toodetud ja tarbitud kaupade ja teenuste hulk aga mitte heaolu või jõukuse ega ka mitte edukuse mõõt. Paraku kasutatakse aga SKTd just nendes tähendustes kõige enam. Ja seda täiesti inimlikel põhjustel: SKT osatakse küllalt täpselt mõõta ja selle mõõtmine on üle kogu maailma enamvähem ühesuguse metoodika järgi käima pandud.
Kuid sellele vaatamata tuleb arvestada, et tegelikult ei huvita abstraktne SKT peale eriteadlaste ja SKT näitaja taha pugejate mitte kedagi. Enamikku meist huvitab just heaolu tase ja selle muut ning oma maa edukus. Paraku on neid asju nii raske defineerida ja mõõta, et maailmas seda keegi kõikehaaravalt ja usaldusväärselt teha ei suuda. Aga omaenda maa jaoks peaks see ülesanne siiski loomulik ja jõukohane olema.
Tõsi, me ei oska ka SKTd täiesti täpselt arvutada. Esiteks pole kõiki andmeid võimalik kätte saada. Teiseks on SKT arvutamise metoodika teinud oma kaheksakümne aastase eluea jooksul läbi olulise evolutsiooni. Kui veel mõni aeg tagasi ei kuulunud SKT koosseisu iseendale supi keetmine või muru niitmine, siis nüüd kuulub SKT koosseisu ka tinglik omaenda eluruumide rent iseendale. Aga kuidas arvestada SKTs õigesti ja kõikidele maailma riikidele sobivalt selle tarbimist, mis liigub internetis? Kuid seda enam tulebki tähelepanu pöörata oma maa edukuse süvauuringutele, möödanikus selguse saamisele ja ette vaatamisele.
Selleks, et mõista, kui vastuoluline on SKTd arengu mõõdikuna kasutada, piisab põgusast pilgust maailma riikide SKT suurustele. Vähemalt väikeriikide osas on globaliseerumine teinud SKT suuruse järgi riikide edukuse hindamise enneolematult keeruliseks. Võtame näiteks Iirimaa 2015. aasta SKT, mis kasvas loodetud 7,8% asemel hoopis uskumatud 26,3%! Tõsi, Iirimaal läks möödunud aastal väga hästi, kuid enamik saavutatud kasvust on siiski seotud üksnes mitmete ettevõtete juriidilise asukoha muutumisega, aga mitte sellega, et Iirimaal oleks möödunud aastal veerandi võrra rohkem tööd tehtud või et iirlaste heaolu oleks võrreldavas ulatuses paranenud. Tegelikkus on hoopis selline, et kui 2015. aastal oli Iirimaa SKT ühe inimese kohta 55,5 tuhat USD ja Inglismaal üksnes 41,2 tuhat, siis iirlaste tarbimisvõime jäi brittide omale alla terve viiendiku ning jäi isegi 5% võrra madalamaks kui ELi keskmine. Tasub meenutada, et ka omal ajal ütlesid mitmed Iiri majandusteadlased kuluaarides oma SKT kasvu kohta, et see ei ole nende SKT, vaid Viagra müügi tulem.
See on sama nähtus, millega puutume kokku enamikes maksuparadiisides ja või offshore panganduse keskustes: SKT ja näiline edukus on hiiglaslik, kuid tegelik elanikkonna tarbimisvõime kordades väiksem. Olgu siin lisaks Iirimaale toodud veel andmed San Marino ja Luksemburgi kohta.
Luksemburg on SKT järgi arvutades teadagi Euroopa ülekaalukalt kõige rikkam riik. Seal on SKT inimese kohta ostujõudu arvestades küll üle kahe korra suurem kui Saksamaal, tervelt 99 tuhat USD, kuid tegelikult pole nende tarbimistase sakslaste omast suurem kui üks kümnendik. Ja seejuures on sakslased ju veendunud säästjad, mitte laristajad. Sama raske on uskuda, et San Marino mägi tagaks tõepoolest sealsetele kodanikele Saksamaast poolteist korda kõrgema, 64 tuhande dollari suuruse aastatulu, rääkimata siis mäekõrgusest üleolekust inimese kohta 35,7 tuhandese SKTga Itaaliast.
Statistika lugemine vajab oskust
Ülaltoodust saab teha ainult ühe järelduse: statistiliste andmetega tuleb tunduvalt rohkem tööd teha kui see meil kombeks on ning et lisaks statistiliste andmete kogumisele on vaja mitmeid spetsiifilisi uuringuid.
Paraku on statistika mõtestamise probleemid lõpuni lahendamata USAs, kuigi nemad pööravad oma maal toimuva tajumisele tunduvalt enam tähelepanu, kui enamik riike, sest nii paljude ja põhjalike uuringute korraldamiseks pole teistel lihtsalt piisavalt rahalisi, tehnoloogilisi ega ka intellektuaalseid ja muid ressursse. Ja tänu sellele teavad nad ka teistest paremini, kui palju on vaja täiendavat tööd ja uuringuid, et statistilistest andmetest enamvähem õige pilt välja joonistuks. Ning lisaks kõigele, nad mitte üksnes ei uuri oma probleeme, vaid ka räägivad nendest ning kaaluvad võimalikke lahendusi.
Kuid sellele vaatamata ei ole ka USAs lõpuni selge isegi see, kas Ühendriikide inimese elu on täna parem kui mistahes ajal varem või pole ta seda mitte. Loomulikult teavad ameeriklased erinevate elanikkonna kategooriate sissetulekute ja tarbimismustrite muute vägagi hästi. Kuid probleemi põhiraskus pole dollarite kokkulugemises, vaid selles, et pole ühtegi usaldusväärset mudelit, mis oskaks ütelda, kuidas mõjutab USA arengut elanike küllalt kaaluka osana töiste sissetulekute vähenemine ja selle kompenseerimine mitmesuguste abirahadega. On ju viimase mõne aasta jooksul töötasude osa USA SKTs vähenenud 47%lt 42%le ja toetuste osa kasvanud 11-12%lt 15-15,5%le. Olukord on seda murettekitavam, kuivõrd tööpuudus pole USAs samal ajal vähenenud mitte niivõrd uute töökohtade tekke arvelt, vaid seetõttu, et seal on elanikkonna tööjõus osalemise määr alanenud. Kui tööjõus osalemise määr oleks USAs püsinud kriisieelsel 66% tasemel, oleks USA tööstatistika büroo andmetel seal tööpuudus täna mitte 5%, vaid kaks korda suurem.
Võibolla tasuks ka meil uurida seda, kui erinevad on võimalused korralikku tööd leida neil, kes on arvel töötuna ja neil, kes on mõnda aega end tööjõu hulgast välja arvanud. Ameeriklased igatahes eelistavad end tööpuuduse korral tööjõu hulgast välja arvata, kui see vähegi võimalik on, sest see lubab tulevikuks paremaid väljavaateid.
Ülaltoodust võib teha kaks järeldust. Esiteks pole meil mingit põhjust esimeses järjekorras statistikale ja statistikutele näpuga näidata, vaid hoopis peeglisse vaadata. Teiseks tuleb aru saada, mis vahe on Tartu ja Tallinna vahelise kauguse teadmisel ja Tartust Tallinna sõitmisel.
Selles küsimuses ei ole võimalik loota ei turule ega ka eraettevõtjate nutikusele. See on meie ühine huvi. Kui statistiliste andmete mittetäieliku või isegi valetõlgenduste alusel kehtestatakse valesid regulatsioone või vale ulatusega regulatsioone, ei jää ettevõtjatel tihtipeale muud üle, kui lahkumiseks kübarat kergitada.
