Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemeksperdid Helen Poltimäe ja Kaja Peterson analüüsid 7. juulil 2005. aastal valitsuse kinnitatud ökomaksureformi lähtealuste realiseerumist ja jõudsid järeldusele, et maksud pole suutnud keskkonnamõjusid oluliselt vähendada.

Kolmteist aastat tagasi seati koos ökomaksureformi sätestamisega eesmärgiks pöörata mitmed negatiivsed trendid positiivseteks. Nii sooviti Eesti arengutrendi muuta jätkusuutlikumaks, vähendada põlevkivienergeetika rolli ja sellest tulenevat veekasutust, õhusaastet ja jäätmeteket, peatada energiat raiskav majandus ja ohjata kasvavat autostumist ning sellega seotud välisõhu saastet, samuti tagada maavarade jätkusuutlik kasutamine.

Uurimuse korraldanud autorite hinnangul ei ole erinevate maksumuudatustega kahjuks suudetud negatiivsetesse trendidesse olulisi positiivseid muutusi tuua. “Võimalik, et on õnnestunud ära hoida veel suuremat negatiivset keskkonnamõju, aga sellest kindlasti ei piisa, et lugeda ökomaksureformi edukalt rakendunuks,” märkis töö üks autoritest Helen Poltimäe.

“Näiteks on viimase 13 aasta jooksul otsene materjalisisend meie majanduses veelgi suurenenud. Põlevkivi roll on püsinud elektritootmisel stabiilsena, vähenedes vaid osakaaluna, samuti ei ole paranenud meie majanduse energiamahukus, olles üks suuremaid Euroopa Liidus. Ka sõiduautode arv ning autode kasutamise osakaal on kiiresti kasvanud, kusjuures endiselt on Eestis ostetavad uued autod Euroopa kõige ebaökonoomsemate seas, mistõttu transpordi energiatarbimine ning kasvuhoonegaaside heide on suurenenud. Maavarade ammendumist on vähe uuritud, kuid mitmete maavarade puhul, nagu näiteks liiv, dolomiit ja kruus, on teada kaevandamise suurenemine. Positiivsed arengud on olnud märgatavad vaid taastuvelektri osakaalu suurenemise osas,” lisas Poltimäe.

Samuti tõdesid uuringu autorid, et valdkonniti on ökomaksude realiseerituse tase olnud väga ebaühtlane. Näiteks, enim maksumuudatusi on tehtud energiatoodete maksustamises, vähem aga transpordi ning saaste- ja loodusvaramaksude valdkondades. Tõstetud on pigem olemasolevaid makse, nagu kütuseaktsiisid, ressursi- ja saastetasud, kuid uusi makse või olemasolevate süsteemide muutmist pole olnud.

Olulised keskkonnamaksude muudatused on toimunud laia maksubaasiga maksudes, nagu kütuseaktsiis, vee ja jäätmete saastetasu, vähem on tegeldud põlevkivienergeetika ning süsihappegaasi heite maksustamisega.

“Ökomaksureformi on seni rakendatud pigem fiskaalsetel eesmärkidel, kuid mitte niivõrd keskkonnamõjude vähendamiseks,” kommenteeris kokkuvõtvalt uurimuse kaasautor Kaja Peterson. “Ökomaksureformi üks väärtusi oli, et selle koostamise protsess tõi kokku erinevad ministeeriumid, et arutada, kuidas saavutada majanduse väiksem valdkondadeülene keskkonnamõju. Samasugust pikka ja integreeritud vaadet majandusele, nii tootmise kui tarbimise keskkonnamõju vähendamisele, oleks tulevikku vaatavalt vaja ka nüüd,” märkis Peterson.

Uuringut rahastas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, aruande vormistust kaasrahastas EKO Sihtkapital.