Kui Eesti jätkab senise pensionisüsteemiga, siis tuleb järgnevatel aastatel tõsta maksukoormust või võtta miljarditesse kroonidesse ulatuv laen, sest pensionikassa vajub iga aastaga üha suuremasse defitsiiti.

Rahandusministeeriumi värske prognoos ütleb, et pensionide maksmiseks on ainuüksi aastatel 2008-2012 lisaraha vaja 12,8 miljardit krooni. Suurim auk sotsiaalmaksust laekuva summa ja pensioniraha vajaduse vahel tekib aastatel 2010 ja 2011 – mõlemal aastal rekordiliselt üle 3 miljardi krooni.

Ka varasematel aastatel on sadu miljoneid kroone pensionidele peale makstud. Sellel aastal tegi aga lisaraha summa tiigrihüppe ning ületab miljardi krooni piiri.

Kogutud reservist jagub ainult paariks aastaks

Siiani pole pensionireservist raha võetud, puuduv summa on leitud riigieelarve vabadest vahenditest ning reservi hoitud kehvemateks aegadeks. Need ajad aga võivad peagi käes olla, kuna järgnevatel aastatel on pensionidele lisaraha leidmine veelgi keerulisem, sest sotsiaalmaksusummad jäävad palgaralli pidurdumise ja töötuse kasvu tõttu selle aasta laekumistele kõvasti alla.

“Seni, kuni suudame hoida tasakaalus valitsussektori eelarvet, puudub vajadus pensionireservi või muude reservide kasutuselevõtuks,” kinnitas rahandusminister Ivari Padar.

Praegu on pensioni esimesse sambasse kogunenud reservi suurus 6,1 miljardit krooni, millest jaguks kasutusele võtmise puhul vaid paariks aastaks. Muude reservide kallale minekut kardab valitsus nagu vanapagan välku, sest see tähendaks eelarve defitsiiti.

2007. aastal kirjutati uue pensioniindeksi vastuvõtmisel seadusesse ka võimalus indeks iga viie aasta tagant üle vaadata ning seda muuta, kui finantsiline ja sotsiaalne olukord seda nõuab.

“Kui pensionikohustused peaksid pikaajaliselt muutuma üle jõu käivateks, on võimalik ka pensioniindeksit ehk kulusid vähendada. Samas on võimalus ka vastupidiseks,” ütles Padar.

Et pensionireformi üleminekukulud vajavad katmist, on riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimehe Eiki Nestori sõnul selge kogumispensioni loomisest saadik.

“Siiamaani on valitsused olnud tublid ja üleminekukulud on kaetud tulude ülelaekumise kandmisest pensionireservi. Ka möödunud aasta ülelaekumiste asjus olen seda meelt, et need oleks valdavalt vaja kanda pensionireservi,” ütles Nestor, kelle hinnangul pole kõige koledam osa pildist mitte pensionikulude defitsiit, vaid tööealiste ja pensioniealiste suhtarv, kus pensionärid pikemas perspektiivis töötajatele ära teevad.

Probleem jääb kummitama kümneteks aastateks

Rahandusministeeriumi kindlustuse talituse peaspetsialist Tõnu Lillelaid märkis, et mõningat leevendust toob aasta 2016, mil naiste pensioniiga tõuseb 63 eluaastani, mis hoiab töötajate ja pensionäride suhtarvu mõnda aega üsna heas vahekorras, pärast seda aga läheb pilt taas hullemaks.

“Pensionäride arv nii palju ei kasvagi, pigem väheneb töötajate arv, kuna tööturule jõuab töötajate rühm, kus on suhteliselt vähe inimesi,” rääkis Lillelaid.

“Eesti vajab rohkem maksumaksjaid! Eestis peab paratamatult hakkama tööjõudu importima, nii kõrgepalgalisi spetsialiste kui ka töölisi,” ütles Eesti Tööandjate Keskliidu juhata Tarmo Kriis. Samuti peaks valitsus Kriisi hinnangul korrastama seadusandlust ja vähendama kõiki erisusi sotsiaalmaksu seaduses. Ka tuleks tema sõnul tõsta pensioniiga näiteks 67 eluaastani.

Esimest pensionisammast ähvardav defitsiit on aga teema, millest poliitikud avalikult rääkida ei taha, sest kõik lahendused on keerulised ning ebapopulaarsed.

Kommentaar

Maret Maripuu, sotsiaalminister
Eelmise aasta sügisest sidusime indekseerimise rohkem sotsiaalmaksu laekumisega. Ilma selle muudatuse sisseviimiseta oleks hoolimata pensionide iga-aastasest tõusust tulemuseks olnud eakate suhteline vaesumine, kuna pensionide tõus jäi oluliselt palkade kasvule alla. Pensionireform tuli läbi viia, sest hinnad järjest tõusid ja pensionid pidid ajaga kaasas käima.

Pensioniindeksit muutes oli teada, et kulud kasvavad ja sellega on arvestatud.

2009. aastast alates hakkavad ka esimesed väljamaksed teisest sambast ja need on järjest suuremad. Pensione on vaadatud pikas perspektiivis ja süsteem toimib.

Praegu on meie tähelepanu pööratud peamiselt sellele, kuidas hoida ära inimeste pensionileminek enne tegeliku pensioniea saabumist ja kuidas vähendada lõhesid pensionisüsteemi sees – vahed tavaliste pensionide ja eripensionide vahel on ühed suurimad Euroopas.

Märten Ross, Eesti Panga asepresident
Pensionäride osakaal ühiskonnas kasvab ja riigi kulutused selles vallas suurenevad. Kõige olulisem on pikaajaline planeerimine ja vigade tegemise vältimine, mis võib alles paarikümne aasta pärast valusalt välja lüüa.

On loomulik, et me vaatame pensionikulusid ühe osana eelarve arvutustest. Arvestades rahvastiku vananemisest tulenevaid täiendavaid kulusid tulevikus, soovitame valitsusel eelarve keskpikas perspektiivis hoida ülejäägis.

Riik on mõneski mõttes õigesti lähenenud, kuigi eelmise aasta indeksi ümbervaatamise otsus tuli võib-olla kiirustades, arvestamata majanduskasvu kiiret aeglustumist.

Indekseerimine on põhimõtteliselt parem lahendus kui iga aasta uute otsuste tegemine, sest iga-aastase otsustamisega ei suudaks me luua piisavaid reserve halbadeks aegadeks.

Teisalt näitab ajalugu, et indeksitega on omad probleemid.

Kohustusliku kogumispensioni käivitamine tekitab augu esimesse pensionisambasse

Riiklikud pensionid hakkavad vähenema alles aastakümnete pärast, kui II sambaga liitujad jõuavad pensioniikka
Enne pensionreformi: töötaja maksab 100 krooni sotsiaalmaksu pensioni osa ja pensionär saab 100 krooni pensioni 
Eelarve on tasakaalus 100-100=0

Reformi algul, kui töötaja on liitunud ja pensionär mitte: töötaja maksab 80 krooni I sambasse ja 20 krooni II sambasse. Pensionäril on ikka õigus 100 kroonile I sambast.
Eelarve on defitsiidis 80-100=-20

Reform on täielikult käivitunud ning töötajad ja pensionärid on liitunud: töötaja maksab 80 krooni I sambasse ja 20 krooni II sambasse. Pensionär saab I sambast 80 kr.
Eelarve on tasakaalus 80-80=0.

Praegu on enamus töötajaid liitunud II sambaga, kuid valdav osa pensionäre veel ei ole.
I samba kulud hakkavad vähenema alates 2020. aastast ning märgatavam mõju avaldub alates 2030. aastast.
Aastal 2034, mil pensionidefitsiit peaks plusspoolele liikuma, on riik pensionirahaga 58 miljardi võrra miinuses.

Täielikult on üleminek läbi, kui kõik pensionärid on kogu oma tööaja olnud II sambaga liitunud ehk siis isegi kuni 80 aasta pärast.

Puudujäägi katmiseks mitu võimalust

Riik võtab kümnetesse miljarditesse kroonidesse ulatuva välislaenu.

Lisaks sotsiaalmaksule suunatakse pensionikassasse ka teistest maksudest laekuvad summad. See eeldab maksukoormuse märgatavat tõstmist.

Loobutakse indekseerimisest ehk pensioni tõus seotakse lahti sotsiaalmaksu ja tarbijahinnaindeksi tõusust.

Tõstetakse järsult ja kiiresti vanaduspensioni iga.

Kaotatakse ära eripensionid või vähendatakse eripensioni saavate inimeste hulka või piiratakse eripensioni kasvu.

 

Originaalartikkel