Riigikohtu halduskolleegium tegi 28.08.2020 otsuse asjas nr 3-17-2250. Kaasuses käsitleti muuhulgas nii majandusliku tõlgendamise reegli kohaldamist maksuasjas kui ka tulumaksu ümberarvestuse tegemise võimalusi maksukohustuslase poolt, kui maksustamise alused on ära langenud.
Tulumaksu ümberarvestust puudutavas osas asus kohus seisukohale:
punkt 14.3.: “TuMS § 54 lg 6 sätestab, et kui langevad ära mh TuMS § 51 lg 2 p-s 5 sätestatud maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. TuMS § 54 lg 6 on eeskätt juhuks, kui maksukohustuslane on ise deklareerinud TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse (TuMS § 54 lg 2). Sel juhul saab ta teha edasiulatuva ümberarvutuse, esitada deklaratsiooni (TSD lisa 6) ja nõuda tulumaksu tagastamist (MKS § 33). Sama kehtib siiski ka juhul, kui MTA on määranud maksuotsusega TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu. TuMS § 54 lg 6 olukorra tekkides tehakse ümberarvutus edasiulatuvalt TuMS §-s 54 sätestatut järgides ning puudub vajadus varem tehtud tulumaksu määravat maksuotsust muuta ja seega selleks ka menetlust uuendada (vt ja vrd ka Riigikohtu otsus nr 3-17-2005/23, p 12).”
Selles asjas oli ettevõtja andnud teisele isikule laenu ning maksuhaldur tuvastas maksuotsusega, et tegemist oli ettevõtlusega mitteseotud kohustuse täitmiseks tehtud kuluga ning maksustas selle tulumaksuga (TuMS § 51 lg 2 p 5). Kohus viitab, et isegi siis, kui maksukohustus tuvastatakse maksuhalduri haldusaktiga, on maksukohustuse äralangemisel ehk siis kohustuse täitmisel (summa tagastamisel, mis praegusel juhul toimus tasaarvestuse teel) võimalik teha ümberarvestus TuMS § 54 lg 6 alusel (TSD lisas 6), sest tegemist on edasiulatuva ümberarvutusega ning maksukohustuslasel tekib sellisel juhul tagastusnõue.
Majandusliku tõlgendamise reegli osas tuletas kohus meelde varasemaid seisukohti:
- punkt 15.2.: “MKS § 83 lg 4 kohaldamise eelduseks oleva näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelikuks tahteks ei olnud vaidluse all oleva tehingu tegemine, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik).”
(Vt nt halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1740/36, p 14 ja seal viidatud praktika.) - punkt 16.: ” /-/ Eeldusel, et ei ole täidetud MKS § 83 lg-s 4 ja §-s 84 nimetatud koosseisud, ei pea isik jätma õiguspärast tehingut tegemata üksnes seetõttu, et tehing võib vähendada tema või temaga seotud juriidilise isiku maksukohustust.”
