Praeguse ettevõtte tulumaksuvabastuse kõrval sotsiaalmaksu soodustuse kehtestamist tasuks kindlasti kaaluda, kuid kampaaniakorras ei maksa töötavaid süsteeme lõhkuma hakata.
Äripäev toetas hiljuti oma juhtkirjas president Kersti Kaljulaiu ERRile antud intervjuus välja pakutud ideed kehtestada praeguse ettevõtte tulumaksuvabastuse kõrval või ettevõtja valitud asendusena sotsiaalmaksu soodustust. Leian samuti, et pigem mitte asemel, vaid tulumaksuvabastustele lisaks võiks edaspidi rohkem keskenduda sotsiaalmaksusoodustustele.
Eesti maksud peaksid olema konkurentsivõimelised ka üksikute maksuliikide kaupa, sest konkureerime riikidega ka väljaspool Euroopa Liitu. Maksupoliitikas ei ole seda alati piisavalt arvesse võetud ja tulemus on see, et tarbijate ning investorite raha on liikunud ühes maksudega naaberriikidesse. Kõigepealt tuleks teha konkreetsed vigade parandused ja seejärel analüüsida, kas Eesti maksusüsteem vajab suuri ja ulatuslikke muutusi või mitte.
Sotsiaalmaks suurim takistus
Mis puudutab otseselt sotsiaalmaksu muudatusi, siis sotsiaalmaks on tööandjale suurim riigi loodud takistus töökohtade loomisel. Eriline on Eesti süsteemis asjaolu, et kogu sotsiaalmaksu maksab tööandja. Nagu mujal maailmas, võiks ka Eestis sotsiaalmaksusüsteemi muuta nii, et see kutsuks esile soodsaid struktuurseid muutusi.
Me võiks vähendada sotsiaalmaksu miinimumi selleks, et osakoormusega töötajatel oleks lihtsam tööd saada, ja kehtestada sotsiaalmaksu lae eesmärgiga muuta Eesti tipptalentidele atraktiivsemaks. Võiks jagada sotsiaalmaksu tasumise töötaja ja tööandja vahel selliselt, et töötaja netotasu ei väheneks, samuti võiks rakendada praktikantide ja õpipoiste töötasule sotsiaalmaksusoodustust, et motiveerida tööandjate ja õppeasutuste koostööd.
Viimaste aastate suundumused on näidanud, et Eestisse investeeringuid teha on üha keerulisem. Pidevalt muutuv õiguskeskkond pärsib investeerimist.
Investorid, kes loovad uusi töökohti, vajavad selget sõnumit, et riik väärtustab nende investeeringuid Eestisse. Meie maksusüsteem on olnud siiani üks olulisemaid positiivseid sõnumeid neile investeeringu kaalumisel.
Loodan, et erakonnad ei hakka kampaania käigus andma lubadusi, millega seda süsteemi lõhutakse. Kui hakkame praegust süsteemi läbimõtlemata muutma, võime ühe olulise investeeringuid toetava nurgakivi ära lõhkuda.
Innovatsiooni vajavad kõik
President leiab, et me peame suutma uutes majandussektorites, ITs pakkuda enamat, et toetada nende sektorite arengut.
Ma ei vastandaks uut majandust ja siinset olemasolevat tööstusinnovatsiooni ning automatiseerimist vajavad kõik, mõnel sektoril on selle kasutamisel eelised. Praegu moodustab tööstus Eesti SKPst enam kui 20%, mis on arvestatav suurusjärk ühisloomet. IT-valdkond vaid 6%. IT-ettevõtete kõrvale on vaja ka tööstusettevõtteid, kes meie inimestele tööd pakuksid. Kõik meie tööturul olevad inimesed ei ole ega saagi olema IT- või inseneriharidusega. Töötlev tööstus on väga suur tellija ka teenusmajandusele.
Olen nõus, et Eesti ettevõtted investeerivad teadus-ja arendustegevusse vähe ja siin on koostöö riigiga kriitiline. Ettevõtlussektori teadus ja arendustegevuste kulutuste suhe SKPsse on kaks korda väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Samas ettevõtja saab innovatsiooni investeerida siis, kui on, mida investeerida. Tööjõupuuduse tulemusena juba mitmendat aastat käiv palgaralli ja praegused tööjõumaksud on viinud ettevõtjate kasumi vähenemiseni, millest neid investeeringuid tuleks teha. Tegemist on nokk kinni, saba lahti olukorraga.
Haridus on kõige tähtsam
Kindlasti ei peaks Eesti eesmärk olema tootmise väljaviimine. Me peaks pingutama, et Eestis oleks keskkonnasäästlik ja kõrgtehnoloogiline tootmine. See, mida me oma palkadega toota ei jõua, kolib ise paraku välja.
Kindlasti nõustun, et panustada tuleb haridusse ja tulevikutehnoloogiatesse, mis oleks ühtlasi ka keskkonnasõbralikud. Pendel on aga läinud liiga kaugele ühte äärmusesse – igasugust tööstusinvesteeringut mõeldakse haisvaks ja suitsevaks tehaseks, mis toob ainult keskkonnakahju. Kõik ei ole saastavad. Eestis on ka palju häid mittesaastavaid ettevõtteid ja võiks veel tulla.
Eesti inimeste tuleviku kõige suurem määraja on nende teadmised ja oskused. Tehnoloogia areng kasvatab maailma inimeste vahelist heaolulõhet: ühele poole jäävad teadmiste ja oskustega, teisele poole ilma nendeta inimesed. Eesti ülim vastutus on tagada noortele võimalus olla heaolu poolel. Seepärast ei ole ühiskonnas tähtsamat valdkonda kui haridus.
