Kummutamaks klikimeistrite poolt kohati jagatavat kuuldust, et põhivara ümberhindlustega saavad ettevõtted kasumeid suurendada, annan lühiülevaate materiaalse põhivara ümberhindluse meetodi kohta.
Materiaalse põhivara kajastamine ümberhindluse meetodil on üks kahest alternatiivist, mida lubavad kasutada rahvusvahelised finantsaruandluse standardid (IFRS). Eesti hea raamatupidamistava ümberhindluse meetodi kasutamist ei luba, ehk selleks, et Eestis saaks ettevõte kajastada põhivara ümberhindluse meetodil, peab ta valima enda raamatupidamise arvestuspõhimõteteks IFRSi.
Ümberhindluse meetodi kohaselt hinnatakse kogu põhivara grupi varad regulaarselt õiglasele väärtusele. Ümberhindlusi tuleb teha piisava sagedusega, et bilansipäeval põhivara õiglane väärtus ja bilansiline jääkmaksumus oluliselt ei erineks. Üldjuhul loetakse piisavaks ümberhindlust iga 3-5 aasta tagant, kuid sagedus sõltub eelkõige vara õiglase väärtuse muutumisest. Kahe ümberhindluse vahelisel perioodil toimub põhivara arvestus sarnaselt tavalisele meetodile ehk toimub kulumi arvestamine lähtuvalt konkreetse põhivara kasulikust elueast.
Uue ümberhindluse tegemise järel loeb ettevõte reeglina ümberhinnatud väärtuse põhivara uueks soetusmaksumuseks ning elimineerib kogunenud akumuleeritud kulumi. Lubatud on ka soetusmaksumuse ja akumuleeritud kulumi proportsionaalne korrigeerimine. Kui tekib positiivne vahe ümberhinnatud väärtuse ja olemasoleva põhivara jääkväärtuse vahel, siis see kajastatakse omakapitalis ümberhindluse reservis ning negatiivne vahe läheb kasumiaruandesse kuluna või siis varasema omakapitali reservi vähenduseks.
Eeldades, et põhivara jääkväärtus ümberhindluse järel tõuseb ning põhivara kasulik eluiga ei muutu, on peale ümberhindlust ettevõtte konkreetse perioodi kasum tegelikult väiksem kui ilma ümberhindamiseta, sest perioodi põhivara amortisatsioon kulum on suurem. Selleks, et tasandada eelnimetatud negatiivset mõju ettevõtte vabale omakapitalile võib põhivara ümberhindluse reservi kanda vastava ümberhinnatud põhivara kasuliku eluea jooksul jaotamata kasumisse ehk koondmõju vabale omakapitalile on sellisel juhul 0. Teine võimalus on kanda konkreetse varaga seotud ümberhindluse reservi jääk eelmiste perioodide jaotamata kasumisse alles vara müügil või mahakandmisel.
Kuna põhivara ümberhindluse arvelt mingit ekstra dividendi maksta ei ole võimalik, siis võib tekkida küsimus, et milleks üldse sellist keerukat meetodit vaja on. Üks positiivne aspekt põhivara ümberhindluse meetodil on, et selle rakendamisel näitab ettevõtte kasumiaruanne õigemini vastava perioodi tulemust, kuna põhivara kasutamise kulud on jooksvalt täpsemad. Teise positiivse aspektina võib mainida, et ümberhinnatud põhivara väärtus võib anda õiglasema pildi ettevõtte varade väärtusest.
Põhivara ümberhindluse meetodi rakendamine on piisavalt keeruline ning kõiki nüansse ei suuda ma lühikeses artiklis kajastada, mistõttu täpsema ülevaate saamiseks soovitan lugeda vastavat IFRSi standardit – IAS 16. Lisaks tasub rõhutada, et materiaalse põhivara ümberhindluse meetodit ei tohiks segamini ajada õiglase väärtuse meetodiga, mis rakendub vaid kinnisvarainvesteeringutele ning mille kohta on olemas eraldi standard.
Lõpetuseks rõhutan veelkord üle, et põhivara bilansilise väärtuse suurendamine läbi ümberhindluse meetodi ei suurenda ettevõtte kasumit.
