Õiguskantsler Ülle Madise pöördus riigikogu sotsiaalkomisjoni ja tervise- ja tööministri poole ettepanekuga avada arutelu töötuskindlustuse süsteemi muutmiseks.
Eesti senine töötuskindlustuse kontseptsioon ning abi, mida riik pakub inimestele töö leidmisel ja tööl püsimisel, on kahtlemata vastanud oma aja vajadustele. Õiguskantslerini viimasel paaril aastal jõudnud elulised juhtumid aga kinnitavad, et tulenevalt töö olemuse ja tööturu muutumisest tuleks töötuskindlustuses otsida senisest paindlikumaid lahendusi. Praktikast lähtudes esitas õiguskantsler mõned ettepanekud ja mõttekäigud, mida palub töötuskindlustuse süsteemi arendamisel kaaluda.
Ebaõiglasi ja mõnel juhul põhiseadusvastaseid olukordi võiks aidata lahendada see, kui töötuskindlustushüvitist vaadeldakse eelkõige töise sissetuleku kaotuse kindlustusena. Vastavalt tuleks korrigeerida töötuskindlustuse maksmise tingimusi ja mõisteid, sh töötu mõistet. Töötuskindlustuse süsteem võiks enam soodustada ümberõpet. Vanemahüvitise süsteemi eeskujul võiks mõelda võimalusele jätkata töötuskindlustushüvitise maksmist ka siis, kui kindlustatu on leidnud töö, mis küll ei anna senist sissetulekut, ent lubab säilitada tööharjumuse ja osaluse tööelus. Lühiajalise vähese tasuga töö vastuvõtmine ei tähenda veel seda, et inimese töine sissetulek on taastunud. Kaaluda võiks, kas töise sissetuleku kaotuse vastu saaksid end kindlustada ka need inimesed, kes töötavad näiteks jagamismajanduses.
Mõistagi tuleb vältida kuritarvitusi, tõi õiguskantsler oma pöördumises välja, ent ta leiab, et see on võimalik ka senisest paindlikumas ja tööturu muutumist arvestavas süsteemis. Praegune töötuskindlustuse süsteem jätab rahalise abita enamiku töise sissetuleku kaotanud inimestest. Riik maksab juba aastaid töötuskindlustushüvitist vaid kolmandikule nendest inimestest, kes on end Eesti töötukassas töötuna registreerinud. Ülejäänud töötutel ei ole õigust hüvitist saada, sest nad ei vasta kõigile tingimustele, mis hüvitise saamiseks on seatud.
Töötuskindlustusskeemis ei peaks olema määrav mitte töö või tööks loetava tegevuse olemasolu, vaid asjaolu, kas selle tegevuse eest saadakse tasu. Seda on selgelt kinnitanud ka riigikohtu otsus juhatuse liikmete töötuskindlustushüvitisest, märkis õiguskantsler. Üht rühma inimesi ei saa jätta abita üksnes seetõttu, et nende tegevus võib neile mingil ajal hakata tulu tooma. Võimalik, et tulevikus ei ole töötu mõiste end töise sissetuleku kaotamise vastu kindlustanud inimese määratlemiseks kohane.
Kehtiv seadus ei lähtu inimese töötuna registreerimisel tema töise sissetuleku puudumisest või olemasolust. Töötuna registreerimise piirangud mõjutavad aga inimese õigust saada töötuskindlustushüvitist, kuna töötuna registreerimise nõue on üks hüvitise saamise eeldustest. Seetõttu jääb töötuskindlustushüvitisest ilma näiteks inimene, kel on kehtiv võlaõiguslik teenuse osutamise leping (töövõtuleping, käsundusleping jne), sõltumata asjaolust, kui palju, millal ja kas inimene selle lepingu alusel üldse tasu saab, ja hoolimata sellest, et ta on makseid tehes varem süsteemi panustanud.
Samuti ei pruugi olla põhjendatud olukord, kus juhutöö võib jätta inimese ilma riigi abist püsiva töö leidmisel. Töötuna registreeritud inimene, kes leiab endale näiteks üheks päevaks töö, peab end töötuna arvelt maha võtma ja järgmisel päeval uuesti töötukassas arvele võtma. Uuenev tööturg eeldab paindlikkust ka riigilt, mitte vaid abivajajalt. Seadused ei peaks suunama inimesi skeemitama. Lahendused, mille puhul on kasulikum tööst loobuda, kui tööd teha, ei ole kestlikud ega mõistlikud.
Õiguskantsler tõi välja, et vajalik on laiem arutelu töise sissetuleku olemasolu ja töötuskindlustuse võimalik ühitamise üle. Näiteks makstakse vanemahüvitist täies ulatuses ka siis, kui lapsevanem saab mõningast töist tulu. Töisele tulule on küll kehtestatud piirang, millest alates hakatakse vanemahüvitist vähendama, ent ometi säilitatakse nõnda motivatsioon töötada. See võiks olla ka töötuskindlustusskeemi uuendamise lähtekoht, tõi kantsler välja.
Ka suur hulk eakamaid inimesi jääb tööturule naasmisel vajaliku abita, kui nad kaotavad töö ja riigilt töötuskindlustushüvitist ei saa. Ühe hädalahendusena nähakse sel juhul ennetähtaegset vanaduspensioni. Ennetähtaegse vanaduspensioni saajad ei tohi aga tasustatud tööd teha. Töötuskindlustuse ja tööturuteenuste korraldus peaks hoidma töötuid seesuguste ebaotstarbekate sundvalikute eest ning soodustama seda, et inimesed oleksid võimalikult kaua aktiivsed.
Seadus ei luba üldjuhul end töötuna arvele võtta ka inimestel, kes õpivad statsionaarses või täiskoormusega õppes. Nemad saavad end töötuna arvele võtta vaid siis, kui on akadeemilisel puhkusel või täidavad üht lisatingimust, mis nõuab neilt varasemat töötamist. Kui nad seda tingimust ei täida, võivad õppurid mõnel juhul siiski töötuskindlustushüvitisest ilma jääda, kuigi nad on maksnud töötuskindlustusmakseid nii palju, kui hüvitise saamiseks on vaja. Tegelikkust peegeldab hiljutine uuring, mille järgi kaks kolmandikku üliõpilastest töötab õpingute ajal. Ometi peaks riik elukestvat õpet igati soodustama.
Läbi tuleks mõelda seegi, kas praegustest võimalustest piisab, et end töise sissetuleku kaotuse vastu kindlustada. Näiteks ei saa jagamismajanduse osalised end lihtsal viisil töise sissetuleku kaotamise vastu kindlustada. Sama kehtib ettevõtluskonto kasutajate kohta. Nendel puudub võimalus nii töötuskindlustusse panustada kui ka vajadusel sealt abi saada, tõi õiguskantsler oma pöördumises välja.
