Praxise majanduspoliitika programmi juht Katrin Pihor märgib Postimehe arvamusloos, et raha hulk Euroopa Liidu (EL) uuel rahastamisperioodil aastatel 2014–2020 ei kasva ja suurema arenguhüppe saavutamiseks tuleb Eestis seda summat sihiteadlikumalt ja läbimõeldumalt kasutada.
Pihori sõnul on Euroopa võlakriis jätnud selge jälje ka EL tulevasele eelarveperioodile – rahastamise kasv on käimasoleva rahastamisperioodiga võrreldes peaaegu olematu. "EL vaesemate regioonide toetuseks mõeldud ühtekuuluvuspoliitika summad vähenevad viie protsendi võrra. Kokku tõmmatakse ka ühise põllumajanduspoliitika eelarvet, komisjoni esialgses pakkumises lausa kümme protsenti," kirjutab ta.
Raha tahtjaid on aga eelmise perioodiga võrreldes tublisti rohkem, kuna mitmetes rikkamateski liikmesriikides on tööpuudus kõrge ja majanduskasv olematu. Pihor märgib, et praeguseks on selge, et Euroopa Komisjoni esialgses ettepanekus tehakse olulisi kärpeid ja seda peaaegu kõigis valdkondades. Lõplikku paketti siiski enne detsembris oodatavat ministrite tippkohtumist ei avalikustata.
Eesti on Praxise majanduspoliitika programmi juhi hinnangul uue perioodi ettevalmistamisega suhteliselt heas seisus. Pingutatud on selle nimel, et sõeluda välja Eestile kõige olulisemad teemad ja arenguvajadused. Arengufond on koostanud põhjaliku ülevaate globaalsetest trendidest, mis võivad mõjutada Eesti ühiskonna arengut järgmisel kümnendil, ning rahandusministeeriumi koordineerimisel on valminud Eesti arenguvajaduste analüüs, kirjutab ta.
Otsuste tegemine seisab aga siiski alles ees, märgib Pihor. Laiemate sihtide asjus on tema sõnul üksmeelt kerge leida. "Kõrge tööhõive, terved inimesed, majanduse stabiilne kasv, hariduse kvaliteet ja kättesaadavus on iseenesest mõistetavad sihid, mille poole pürgida. Kuid see, kuidas neid sihte saavutada, tähendab valikute tegemist ning tekitab vaidlusi," kirjutab ta.
Pihori hinnangul on Eestis suudetud euroraha toel väga palju häid asju korda saata, kuid käimasoleva perioodi kogemus on näidanud, et mitte alati ei ole tehtud otsused olnud Eesti arengu seisukohast kõige mõistlikumad.
"Maakonnahaiglatesse tehtavad investeeringusüstid ei päästa Eesti tervishoiusüsteemi, ilma et oleks otsustatud, millised haiglad tulevikus alles jäävad ja ennekõike, milliseid teenuseid seal pakutakse," kirjutab ta. "Ka kõrghariduse kvaliteet ei parane, kui ei tehta vahet mõttetu dubleerimise ja edasiviiva konkurentsi vahel. /…/ Niisamuti ei too elu küla vahele tagasi euroremonditud vabaajakeskus, mille edasiseks ülalpidamiseks omavalitsusel raha ei jätku."
Ka teaduse areng on Pihori sõnul küsitav, kui Eestisse tuuakse välismaalt küll maailmaklassi teadlasi, kuid ei leita raha, mille eest palgata neile uurimismeeskonda. Analüütiku hinnangul on küsitavad ka mastaapsed liiklussõlmed, mis sobiks pigem Kesk-Euroopa kiirteedele. "Mitte et mööda neid halb sõita oleks, vaid kuidagi nukker on jälgida üksikuid vuravaid autosid nendel võimsatel betoonhiiglastel, seda eriti tõusvate kütusehindade ja väheneva rahvastiku kontekstis."
Pihori sõnul on need vaid vähesed näited käimasoleva perioodi valikutest, mis tõenäoliselt ei vii Eestit loodetud eduni.
Seetõttu on äärmiselt tähtis, et uue perioodi planeerimisel pöörataks tähelepanu nii meetmete koosmõjule kui ka sellele, milliseid kulusid väljaarendatud süsteem või investeering endaga kaasa toob, märgib ta. Raha hulk on piiratud ja valikud tuleb teha nii selles, mida teha, kui ka selles, kuidas seda teha.
Rahajagamise kõrval on analüütiku sõnul tähtsal kohal vajalike eelduste loomine selleks, et raha liiguks nendele objektidele ja valdkondadesse, mis on Eestile ka tulevikus tähtsad. "Kui lükkame järjepidevalt edasi otsuseid tervishoiusüsteemi rahastamise, koolivõrgu korrastamise, omavalitsussüsteemi reformi või teiste valikute kohta, riskime järgmisel perioodil raha tuulde lennutamisega," kirjutab ta.
Käimasolev rahastamisperiood on olnud Eestile hea võimalus õppimiseks ning nüüd saab riik Pihori sõnul näidata, et suudab saadud kogemuste toel järgmisel perioodil senitehtud vigu vältida. Isegi kui see tähendab, et mõned valdkonnad jäävad struktuurifondide raha toeta. Ta märgib, et plaane saab ellu viia ka riigieelarve kaudu, mille maht on struktuurifondidega võrreldes mitu korda suurem.
Eesti saab 2007–2013 eelarveperioodi jooksul EL-i eelarvest 4,5 miljardit eurot. Varasema info põhjal on Eestil lootust saada umbes samas mahus vahendeid ka perioodil 2014–2020.
