Riigikohus langetas hiljuti tähelepanuväärse otsuse (3-2-1-62-10) seoses riigilõivumääradega. Suure tõenäosusega toob see otsus kaasa küllaltki olulised muudatused riigilõivuseaduses.
Täpsemalt oli antud lahendis vaatluse all riigilõivu määr, mis tuleb tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel. Lisaks eeltoodule laiendas riigikohus ka isikute ringi, kellel on õigus apellatsioonkaebuse esitamisel taotleda menetlusabi riigilõivu tasumisel.
Kohtuasja sisu
Asjaolud olid kõnealuses kohtuasjas järgmised. Ettevõtja esitas hagi Eesti riigi vastu, milles põhivõla suuruseks oli 31 miljonit ja viivise suuruseks u 10 miljonit krooni. Ettevõtja tasus hagilt riigilõivu 945 000 krooni.
Maakohus jättis hagi rahuldamata, mispeale ettevõtja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille puhul tulnuks samuti tasuda täiendavalt riigilõivu 945 000 krooni. Ettevõtja seda siiski ei tasunud, sest leidis, et riigilõivu tasumise selline regulatsioon ja ka eraõigusliku juriidilise isiku suhtes kehtiv piirang menetlusabi saamiseks on vastuolus põhiseadusega.
Viimast põhjusel, et ülimalt kõrge riigilõivumäär ja menetlusabi saamise piirang võtavad tegelikult põhiseaduse § 15 tuleneva õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks.
Selgitavalt tuleb siinkohal märkida, et enne kõnealust riigikohtu otsust kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 võimaldas taotleda menetlusabi teatud tingimustel üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühingul või sihtasutusel. Seega puudus äriühingutel (nt OÜ või AS) isegi võimalus esitada taotlus menetlusabi saamiseks.
Ringkonnakohus leidis, et vastuolu põhiseadusega puudub. Menetlusabi taotlemise piirangu osas mainis ringkonnakohus seda, et seadusandja on eeldanud, et tegutseval äriühingul on oma eesmärkide saavutamiseks raha, sh riigilõivu tasumiseks soovitud menetlustoimingu tegemise eest seadusega sätestatud suuruses.
Eelkirjeldatud olukorda asus vaagima riigikohus ettevõtja kaebuse alusel.
Riigikohtu seisukoht ja selgitused
Kokkuvõttes tunnistas riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse redaktsiooni, mis kehtis kuni 31.12.2010, need sätted, mille kohaselt tuli tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 miljoni krooni apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1,5 miljonit krooni.
Lisaks eeltoodule tunnistati põhiseadusevastaseks ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lg 1 esimene lause osas, milles see ei võimalda apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi anda teistele eraõiguslikele juriidilistele isikutele peale mittetulundusühingute ja sihtasutuste.
Seega laiendas riigikohus menetlusabi saavate isikute ringi ringkonnakohtusse pöördumisel (apellatsiooni esitamisel), kuid maakohtusse pöördumisel jäi olukord endiseks.
Riigikohus märkis muu hulgas, et olukorras, kus riik on näinud üle 10 miljoni krooni suuruse hagi hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta.
Kirjeldatud põhiõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast.
Riigikohus ei toetanud ka seda seisukohta, et äriühingul peaks olema justkui igal juhul hagi hinna tasumiseks vajalikus summas raha välja käia. Riigikohus selgitas, et kuigi äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga (asutamis- ja kapitalinõuded), tuleb tema edasikaebevõimalusi hinnates silmas pidada, et äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa ulatuslikult vara, võtta laenu suures ulatuses või riskida majandusraskustesse sattumisega.
Seega võib ka, nt äriühingu puhul saada edasikaebeõiguse realiseerimise takistuseks liiga suur riigilõivu määr.
Eeltoodut arvestades on mõistetav ka see, et äriühingutele peaks olema kättesaadav ka menetlusabi kasutamise võimalus. Riigikohus märkis sellega seoses, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lg 1 menetlusabi andmist välistav piirang ei tohi kahjustada edasikaebeõigust rohkem, kui see on menetlusökonoomia ja tsiviilasjade hagimenetluses menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgiga põhjendatav.
Riigikohtu arvates tuleb olukorras, kus üldine riigilõivude tase on kõrge, võimaldada vältimatult menetlusabi vähemalt apellatsioonimenetluse riigilõivude tasumiseks kõigile Eesti eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Siinkohal juhtis riigikohus tähelepanu asjaolule, et Eestis on vähemalt rahaliste nõuete puhul Euroopa Liidu riikidest proportsionaalselt kõrgeimad kohtukulud, mistõttu leiti ka, et apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivumäär on põhjendamatult kõrge.
Mõistagi peavad menetlusabi saamiseks igal juhul eksisteerima vajalikud eeldused: isik ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.
Oluline on siinkohal mainida, et menetlusabi ei anta, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel. Riigikohus selgitas, et viimati öeldu ei tähenda seda, et juriidiline isik peaks riigilõivu tasumise kohustuse täitmise puhul arvestama maksejõuetusse sattumise ohuga ning samuti peab kohus asjaolude hindamisel arvesse võtma kohustusi kolmandate isikute ees.
Ühesõnaga kohtumenetluse tarbeks riigilõivu maksmise kohustuse kehtestamine ei tohiks kaasa tuua juriidilise isiku lõpetamist.
Kõnealuse otsuse puhul tuleb aga rõhutada, et otsus tehti konkreetse kaebuse piires ja otsus puudutab üksnes kuni 31.12.2010 kehtinud riigilõivuseaduse järgi apellatsioonkaebuselt tasutavat riigilõivumäära.
Seega ei puuduta otsus hetkel kehtivaid riigilõivumäärasid. Samas ei maksa arvata, et riigikohtu otsus oleks seepärast teisejärgulise tähendusega.
Riigikohus selgitas riigilõivu osas ka üldisemaid põhimõtteid ning edaspidistes kohtuvaidlustes ja õigusloomes oleks raske nendest selgitustest mööda vaadata.
Muu hulgas on ka vastne justiitsminister lubanud riigilõivud kriitilise pilguga üle vaadata. Ka kaubanduskoda on seisukohal, et riigilõivumäärad tuleb üle vaadata selle mõttega, et need ei hakkaks takistama sisuliselt õiguste kaitsmist kohtumenetluses.
Enne kui muudatused pole seadusesse kirjutatud, peab igaüks ise olema valmis kaitsma oma õigusi põhjendamatult kõrgete riigilõivude osas. Sellel rindel on kahtlemata abiks artiklis käsitletud riigikohtu lahend.
Samal teemal Riigikohus: kohtusse pöördumist takistavaid riigilõive tuleb alandada
