Eesti Panga president Ardo Hansson rääkis ajalehele Sakala Eesti ja euroala majandusest ning sealhulgas Itaalia olukorrast.

• Eesti majandus podiseb keskpankuri meelest juba liiga kuumal tulel.
• Riigi investeeringud võivad erasektori omad kõrvale tõrjuda.
• Intressimäära tõusust laenuvõtjatel pääsu ei ole.
• Internetirahandusest vaatavad vastu uued ohud.

Eesti Panga president Ardo Hansson on valitsusele korduvalt rõhutanud, et majandustsüklite tasandamiseks tuleks hoiduda headel aegadel liiga palju kulutamast ja lükata suuri investeeringuid kriisiaega. Lisaks järgmise majanduslanguse üleelamisele on Hanssoni sõnul Eestil reserve vaja ka tööjõu vähenemise ja euroraha kahanemisega toimetulemiseks.

Ardo Hansson, olete Eesti struktuurses puudujäägis riigieelarvet kritiseerides mitu korda öelnud, et kui me heal ajal, mil on viieprotsendiline majanduskasv ja kõik muud toredad asjad, ei suuda reserve koguda, siis millal me seda üldse suudame. Aga kunas me peaksime neid reserve kulutama? Eelmise kriisi ajal tõmmati kulusid kõvasti kokku, aga ühtegi suurt investeeringut ette ei võetud.

Eelmise kriisi ajal need reservid meid siiski aitasid. Midagi pidi kärpima, aga päris oluline osa reservidest läks mängu. Sel ajal oli raske laenata. Kuigi Eesti võlakoormus oli väga väike, ei uskunud turud kuidagi Eestisse ja intressimäärad, millega oleks võinud raha laenata, olid väga kõrged.

Reservid on ennast pehmendava tegurina tõestanud.

Tavakodanikule öeldakse, et ootamatuste üleelamiseks peaks olema pangakontol varuks vähemalt kolme kuu palk. Kui palju peaks Eesti riigil reserve olema?

Eesti riigil ongi võib-olla enam-vähem kolmekuine varu. Seal ei ole kindlat rusikareeglit.

Praegu ei vaata me mitte ainult tsüklilist tegurit, vaid ka pikaajalist trendi. Teine põhjus reserve koguda on niinimetatud euroraha. Seda on tulevikus vähem. Nii et kui me üldse tahame mõelda laenurahast elamise peale, siis see võiks olla pigem tulevikus. Kolmas asi on demograafia. Näeme, et tulevikus on töökäsi järjest vähem ning rohkem peab kulutama tervishoiu ja pensionide peale.

Seetõttu on reserve vaja, eriti Eestis. Meie tulevik ei ole nii roosiline kui mõnes teises riigis, kus demograafia on paremas seisus.

Olete öelnud, et ehitusturg on üle kuumenemas. Kas teie meelest võiks suured investeeringud seetõttu edasi lükata, sõltumata sellest, kas neid tehakse laenu või reservide arvelt?

Eks valitsus pea ise otsustama, kuidas ta eelarvet mõõdukasse ülejääki viib. Üks võimalus on kindlasti valida välja mõni investeering, mida annaks edasi lükata. Kui investeeringuga on juba alustatud, tasub see ilmselt lõpule viia, ent uued, kui need ei ole väga kriitilised, võib ehk paar aastat edasi nihutada.

Valitsussektor moodustab väga suure osa majandusest ja ta peaks mängima tasakaalustavat rolli. Kui seda ei saa teha investeeringute kaudu, tuleb võib-olla minna jooksvate kulude kallale, mis on mõnes mõttes natuke raskem.

Nii et praegu tasub olla ettevaatlik.

Kindlasti ettevaatlik.

Kas majandus on selgelt üle kuumenemas? Võib-olla seda on palju öelda. Aga märke on järjest rohkem ja need on koondunud tööturule, kus tööpuudus on väike, palgad kasvavad kiiresti ning täitmata töökohtade arv suureneb. Ettevõtjad on enamikus piirkondades heade töötajate leidmisega juba üsna hädas. Kui me sellises olukorras valame õli tulle – ütleme, et tahame veelgi rohkem kulutada, samas kui töötajaid enam kusagilt võtta ei ole –, põhjustame inflatsiooni, millest meil kellelgi kasu pole.

Teiseks: kui ehitushinnad hakkavad tõusma, mõtleb mõnigi investeerida plaaninud ettevõtja ümber, sest tema projekt läheks liiga kalliks. Ainult riiklikku poolt vaadates on hästi tore, et kuskil midagi tehakse, aga nähtamatul kujul on mingid erasektori kulutused sellega ära jäetud. Netona ei tarvitse sealt mingit suurt impulssi tulla, lihtsalt riik tõrjub erasektori välja.

Olete olnud pikalt keskpangandusega seotud. Kas on olnud ka sellist aega, mil keskpangad ei ole ettevaatlikkusele kutsunud?

Hästi toimivate riikide puhul on mul seda raske uskuda, kuigi viimase kriisi perioodil on olnud hetki, mil mõni keskpank, kelle riik või majandus on olnud madalseisus, on öelnud, et palgad võiksid veidi kiiremini kasvada. See ei ole võimatu. Ajalooliselt oleme siiski harjunud, et inflatsioon kipub tõusma, ja meie eesmärk on seda madalamale viia.

Viimase kümne aasta jooksul on olnud veidi teistsugune olukord, kus me püüame inflatsiooni turgutada. See on üsna harjumatu. Mõned keskpangad on oodanud seda stiimulit ka mujalt: kas riik aitaks natuke või hakkaks erasektor kõrgemaid palku maksma.

Eurotsoonis on praegu eesmärk inflatsiooni pigem natuke suurendada. Meil Eestis ütlete te, et palgad ei peaks nii kiiresti tõusma. Tavainimesele tundub see täiesti vastuvõetamatu jutt. Tema tahab ikka, et palgad tõuseksid ja inflatsiooni ei oleks.

Jah, mõnikord see on paradoksaalne. Inflatsiooniga on põhiline eesmärk, et see ei oleks liiga kõrge, aga keskpangad on vaadanud otsa ka ajaloolisele kogemusele ja kui inflatsioon on liiga madal, võib see tekitada probleeme. Kui sul on deflatsioon, hakkavad hinnad langema, ettevõtjaid tabab pessimism ja tekib negatiivne areng. Vähem kui kaheprotsendiline inflatsioon tundub olevat optimaalne, mõõdukas, positiivne.

Palgakasvuga on peaasi, et see oleks jätkusuutlik, kooskõlas tootlikkuse kasvuga. Siis on loomulikult kõik õnnelikud ja see on see, mille poole me pürgime – et palgad oleksid võimalikult kõrged. Aga ajaloos on ka episoode, kui palgad on tagantjärele vaadatuna liiga kõrgele jõudnud ja riik on oma konkurentsivõimet kaotanud. See käivitab teistsuguse stsenaariumi, kus majanduskasv on olematu või väga madal. Näiteks Soomes see mõni aasta tagasi realiseerus.

Kui Eesti majandus oleks pudrupott pliidil, mida saab reguleerida nullist kümneni, siis mis temperatuuril me praegu podiseme?

Ma arvan, et oleme juba seal ülemises otsas. Me ei ole küll üldse selle lähedal, mis toimus siin aastatel 2006–2008. Siis kõrbes juba. Praegu näeme, et asjad hakkavad järjest kuumemaks minema. Numbrit ma ei oska öelda, aga temperatuur on juba liiga kõrge. Seda tasuks mõõdukalt vähendada, et tulevane areng oleks jätkusuutlikum ja me väldiksime liigset tsüklilisust. Asi on juba niigi hea ja õli tulle valades muudame seda veel paremaks tuleviku hinnaga.

Sageli öeldakse, et kui ettevõte või majandusharu ei suuda maksta palka, mida turul nõutakse, siis võib-olla ei olegi tema koht enam Eestis.

Kui kogu üldine keskkond on jätkusuutlik, siis see ongi nii. Ettevõte teeb oma valikuid sõltuvalt sellest, kuidas majandus areneb.

Teine võimalus on, et kogu turg, majandus tervikuna, on jõudnud sellisesse olukorda, kus päeva lõpus ei jookse numbrid kokku. Me teame ette, et mingisugune pidurdumine ootab ees.

Te juhite kõige rohkem tähelepanu tööjõuturu ülekuumenemisele. Samas on seniajani üks ettevõtte edu peamisi näitajaid, kui palju ta loob uusi töökohti. Kas peaksime mingid muud mõõdupuud kasutusele võtma ja hakkama rohkem silmas pidama näiteks lisandväärtust või uusi tehnoloogiaid?

Eesti tööturg on viimastel aastatel fantastiliselt toiminud. Hõive määr on väga kõrge, väga paljud nendest, kes tahavad töötada, on juba töö leidnud ja kui me võrdleme end teiste Euroopa riikidega, siis meie näitajad on kõige paremad. Aga kui vaatame demograafiat, kus väljavaade ei ole nii hea, siis küsime, kui palju veel hõivet kasvatada annab.

Tööhõive panus majanduskasvu hakkab olema järjest väiksem ja mõnedel aastatel lausa negatiivne. Sellises olukorras on võib-olla tõesti vaja hakata mõõtma kas investeeringute mahtu või tootlikkust. Fetišeerida hõivet, kui hõive ressursid on enam-vähem ammendatud … Kindlasti võiks mõelda teistsuguste mõõdikute peale.

Kui suur mure tööjõupuudus pikemas perspektiivis üldse on? Kui vaatame, mida kõike on juba automatiseeritud, siis võib-olla on meil varsti jälle vastupidine probleem.

Ma arvan, et see areng on pigem evolutsiooniline. Riikides, kus rahvaarv kasvab väga kiiresti, on tehnoloogia arengust tekkivad pinged palju suuremad. Kui oleme nutikad, võib see olla meile pigem lahendus, mida ei pea kartma, sest meil on juba tööjõupuudus. Osa sellest on tsükliline, mis kaob, aga mingi tööjõupuudus on permanentne nähtus, sest demograafiline olukord on meil nagu ta on.

Euroopa Keskpank on meie majanduse kuumenemisele natuke hagu alla andnud nii madalate intresside kui võlakirjade ostuga. Võlakirjade ostu on hakatud aga vähendama ja kuigi intressid peaksid püsima madalal vähemalt 2019. aastani, ei tea me, mis pärast seda saab.

Nii on. Me peame vaatama euroala üldisi näitajaid ega saa kalibreerida, et mõnes riigis, kus läheb natuke paremini, tõmbaksime pidurit ja mõnes riigis, mis on alajahtunud, võime stimuleerida. Kui oleme võtnud vastu otsuse, et meil on ühtne rahaliit, peame vaatama selle rahaliidu üldisi näitajaid.

Eestis on olukord juba mitu aastat olnud päris hea, euroalal tervikuna oli kuni viimase ajani tööpuudus suur ja SKT lõhe negatiivne. Sellises olukorras on inflatsioon madal ja peaks (majandust – toimetus) stimuleerima.

Nüüd on olukord paranenud, euroala majanduskasv on olnud üle 2,5 protsendi, mis on euroala tingimustes üsna kiire. Rikastel riikidel ei ole lihtne nii kiiresti kasvada. Seepärast oleme hakanud varaostusid vähendama. Üksvahe ostsime 80 miljardi eest kuus, nüüd on ostumaht vähenenud 30-le. Oleme öelnud, et sellises tempos jätkame septembrini ja mis edasi saab, sõltub sellest, kuidas inflatsioon hakkab arenema.

Otsuseid ei ole tehtud, aga oleme öelnud, et kui peaksime sellest poliitikast väljuma, siis esimene samm oleks vähendada varaostusid ja kui need on nullini viidud, siis kunagi kaugemas tulevikus võivad intressimäärad tõusma hakata.

Turuootused on sellised, et järgmise aasta keskel võiksid intressimäärad mõõdukalt tõusma hakata. Meie ise (Euroopa Keskpank – toimetus) peame veel otsa vaatama tegelikele arengutele. Kui oleme kindlad, et inflatsioon on mõõdukal tõusuteel, võib väljumine olla natuke kiirem.

Mõõdukas tõus. On see nullini või positiivseks või …

Kui räägime kaugemast tulevikust, siis tahaksin arvata, et uus normaalsus on ikka positiivne (intress – toimetus). Kuidas see täpselt hakkab liikuma – üle mitme aasta –, ei tahaks spekuleerida. Aga seda, et intressid jääksid negatiivseks permanentselt, ma küll ei usu.

Euribori ajalugu vaadates tundub tavaline intressitase kodulaenuomanikele väga vastukarva olevat. Kas me jõuame selleni tagasi?

Kas me päris sinna ajaloolise keskmiseni tagasi jõuame, seda ei oska öelda. Aga kui inimene võtab eluasemelaenu, peaks ta arvestama, et praegused intressimäärad ei kesta igavesti.

Kui praegu on selline ilus seis, et majandus kogu euroalal kasvab ja inflatsioon on ka sobiv, miks peaks siis rahatrüki üldse ära lõpetama? Laseks edasi, nii et mühiseb.

Ei taha ju ka, et asjad kalduksid teise äärmusesse. Kui tööjõupuudus muutuks euroalal suureks, palgad ja hinnad hakkaksid kiiresti kasvama, tekiks probleem. Praegu on inflatsioon kuskil 1,5 protsendi juures. Võib ka natuke kõrgem olla, aga tahaks arvata, et varem või hiljem suudab majandus ka ise sellist natuke alla kaheprotsendilist inflatsiooni genereerida. Ei ole päris normaalne, kui majandus sõltub stiimulist.

Pärast on ka väga raske millegagi stimuleerida.

Kui mõelda praeguses olukorras, kus seis on päris hea, kas on aeg hakata järgmise kriisi jaoks varusid taastama või edasi stimuleerida, siis ma näen, et argument nihkub järjest enam uute varude loomise suunas.

Kas me oleme eelmisest kriisist piisavalt hästi taastunud? Mitte isegi niivõrd varude, vaid õigusaktide ja süsteemide parandamise poolest.

Hästi palju on tehtud. Euroala pangad on märksa tugevamas seisus, on loodud kriisi lahendamise ja pankade saneerimise mehhanismid … Asjad on institutsionaalselt tunduvalt tugevamatel alustel.

Üks oht on see, et hakkame ajaloo õppetunde ära unustama. See võib-olla ei puuduta niipalju euroala, aga mõnes teises riigis hakatakse ütlema, kas me ei pingutanud üle selle pankade reguleerimisega. Mis seal ikka juhtuks, kui me jälle liberaliseeriksime …

Kui ohtlik on poliitiline mõõde? Kas ka varem on olnud mõnes eurotsooni riigis koalitsioone, kes on välja öelnud, et võib-olla peaks eurotsoonist lahkuma? Pean silmas Itaalia uut valitsust.

Vaatame. Raske on veel Itaalia puhul spekuleerida, mis seal täpselt saab. Seda niinimetatud populismi oleme juba varem näinud. Kombinatsioonid on erinevad, tihti on olnud vahe esialgse retoorika ja reaalsuse vahel. Turud panevad asjad päris kiiresti paika. Kui keegi hakkab tänapäeval ajama poliitikat, mida turud näevad negatiivsena, väljendub see kohe intressimäärades, millega valitsus saab rahaturgudelt uut laenu võtta.

Teine asi on see, millest just rääkisime: kogu süsteem on uutel alustel. Kuus-seitse aastat tagasi oli üsna tavaline, et kui mõnes liikmesriigis hakkasid tekkima probleemid, hakkas see kohe mõjutama teiste riikide käekäiku. Tahaks arvata, et oleme eri valdkondades piisavalt palju teinud, et need probleemid jääksid järjest rohkem sellesama riigi probleemideks.

Kui tuua välja üks spetsiifiline näide, siis varaostuprogrammiga alustades kehtestasime olulise põhimõtte, et iga riigi keskpank ostab oma riigi väärtpabereid ja riske me ei jaga. Nii et kui nüüd mõni valitsus hakkab ajama poliitikat, mis lõpuks ei ole jätkusuutlik, kannatab tema enda keskpank. Selles mõttes on tegemist oma jalga tulistamisega.

Viimase kriisiga sattus mitu väga vana panka raskustesse, mõni läks ka hingusele. Nüüd on finantsmaailmas uued tegijad, kes kombineerivad omavahel IT-d ja rahandust. Isegi meie enda Transferwise lubab revolutsiooni teha. Milliseid muutusi me selles vallas näha saame?

See on uus ja põnev valdkond, Eesti Panga uues strateegias üks põhisuundi.

Kui nad pakuvad võimalusi meie olukorda parandada ilma riske väga palju suurendamata, siis oleme valmis lahendustega kaasa minema ja kaasa aitama. Samas tuletame meelde riske, mis võivad tekkida sellest, et uued tulijad on hästi vähe reguleeritud.

See maastik on väga kirju. Mõni väiksem firma vaatab mingit turusegmenti, näiteks makseid, ning leiab, et pangad teenivad nendelt väga palju ja maksed on aeglased. Nad pakuvad odavamaid ja kiiremaid makseid. See kindlasti õõnestab pankade tulubaasi, muudab nende elu natuke raskemaks. Iseenesest on aga positiivne areng, kui tekib konkurents, hinnad langevad, tarbijad pääsevad ligi uutele teenustele.

Teine dimensioon on globaalsed platvormid, mis on minu meelest palju suurem väljakutse, sest tekib monopoliseerimise oht. Lühiajaliselt pakutakse uusi võimalusi, aga kui Ameerika ja Hiina platvormid jäävad ühel päeval domineerima ning kõik teised on kõrvaldatud, siis ega see olukord väga hea ole. Siis hakkavad jälle tasusid tõstma. Lisaks on veel uued arenevad tehnoloogiad.

Ajakirjandus on oma nahal valusalt kogenud, et sotsiaalmeediahiiud ja otsingumootorid on ära võtnud suure osa meie reklaamirahast ning samal ajal regulaatorid ütlevad, et ei saagi väga midagi teha, sest asi on juba nii kaugele läinud. Kas finantsosas, kus kontroll on ajalooliselt olnud palju karmim, on samuti sellised arengud võimalikud, et ühel hetkel on keegi nii suur, et teda ei ole enam võimalik kukutada?

Mingid riskid on kindlasti. Praegu on need mahud, mis liiguvad niinimetatud fintech’i firmade kaudu, päris väiksed. Ainult maksete valdkonnas on kasv olnud natuke kiirem ja juba mõeldakse, kas on vaja hakata seda mingil määral reguleerima.

Kui meil on globaalsed firmad, siis peab globaalselt lähenema. Teistes valdkondades on maailm näidanud, et kui tekivad sellised väljakutsed, on võimalik globaalselt mingites mängureeglites kokku leppida – olgu siis rahvusvahelise valuutafondi või G20 kaudu.

Aga mingi oht eksisteerib sellistes valdkondades, kus lõpuks saab olla üks või kaks võitjat, kes hakkavad väga domineerima. Selleks tuleb olla valmis ning seda arutatakse nii keskpanganduse valdkonnas kui mujal.

Mida te bitcoin’ist arvate? Kas see on oht või võimalus?

See on pigem oht. Ma ei ole ise väga suures vaimustuses. Praegu on see kuum nišiteema. Need, kes seda asja ajavad, on väga kirglikud, sest see on seotud uue tehnoloogiaga.

Kas see on paradigma muutus? Minu meelest on raske ette kujutada, et mingisugune erasektori emiteeritud või mitte kellegi emiteeritud raha hakkab traditsioonilisi valuutasid oluliselt mõjutama, nendega oluliselt konkureerima.

Kui mõelda tavakodaniku seisukohast, siis miks on mul bitcoin’i vaja, mis probleemi see lahendab, mis mu praegusel valuutal viga on? Mina ei ole head vastust saanud.

Praegu liigume Euroopas välkmaksete suunas. See on kuude, kindlasti mõne aasta küsimus, et euro baasil on võimalik vähem kui kümne sekundiga teha kõiksuguseid makseid. Nii et kui sul on korralik raha, inflatsioon on kontrolli all, maksed käivad hästi kiiresti ja pangandussektor on tugev … Sellise süsteemiga konkureerima hakata on minu meelest perspektiivitu. Ma ei näe krüptorahadel erilist tulevikku.

Euro kõrvale ei ole estcoin’i vaja?

Kindlasti mitte. Estcoin’i ettepanek sisaldab ka mingisuguseid variante, kus raha pool ei ole domineeriv. Seda me ei kommenteeri. Kui riik näeb, et tal on vaja mingisuguseid žetoone, et jälgida osalust mingis protsessis, siis see on üks teema. Aga seda, et Eesti hakkaks emiteerima paralleelset valuutat, kindlasti ei tule.

Sellest, millega on krüptorahad tagatud, ei saa vist suurt keegi aru. Millega on euro tagatud?

Lõpuks on ta tagatud ajalooliselt väljakujunenud usaldusväärsusega. Keskpangad on suutnud demonstreerida, et nad võtavad oma mandaati tõsiselt, nad on võimelised väärtust tagama, halbadel aegadel inflatsiooni tõstma ja headel jälle maha jahutama. Kui on hästi hallatud valuuta, on seda raske võita.

Bitcoin üritab usaldust suurendada keeruliste valemitega, mille lahendamine nõuab tohutult elektrienergiat. Nii et sa pead tobedalt kulutama füüsilist ressurssi selle nimel, et saavutada sama usalduse taset, mille hästi juhitud keskpangad on juba saavutanud.

Kui meil oleks keskpank, kus oleks ajalooliselt probleeme, kus ei oleks suudetud inflatsiooni ohjeldada – selliseid riike on olemas –, siis nende puhul võiks see küsimus olla kuidagi mõistlik. Aga euro, dollar, Jaapani jeen – nende puhul on usaldus tekkinud. Mõni vandenõuteoreetik arvab, et keskpangandus on saatanast, aga nad on väga väike vähemus.

Eesti mets ei taganud kunagi krooni

Ehkki rahva hulgas on laialt levinud uskumus, et Eesti krooni kattevaraks oli riigimets, pole see kunagi nii olnud.

Eesti panga avalike suhete allosakonna juhataja Viljar Rääski sõnul oli raha metsaga tagamine küll parlamendis eelnõu ühe variandina kaalumisel, kuid teoks see ei saanud. "See oli aga nii hea sümbol, et kinnistus."

Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni sõnul ei kõlbaks mets valuuta kattevaraks juba seepärast, et sellega pole kuigi lihtne kaubelda.

Eesti kroon oli tegelikult kaetud Saksa margaga. Keskpangal olid piisavalt suured valuutavarud, et maksta iga kaheksa emiteeritud krooni eest üks Saksa mark, kui inimesed oleksid tahtnud need kõik ümber vahetada.

Eurol Ardo Hanssoni sõnul otseselt kattevara pole, see on tagatud eurotsooni keskpankade ajaloolise usaldusväärsusega. (Sakala)

Intervjueeris ajalehe Sakala peatoimetaja Hans Väre ja avaldatud 06.06.2018, väljaandja ajaleht Sakala.