Eesti majanduskasv on saavutanud aastate parima hoo. Et see säiliks ka tulevikus, peab ettevõtete tootlikkus aga paranema.
Kiire palgakasvu kõrval suurenesid lõpuks ka kasumid
Viimaste aastate majandusalaseid diskussioone on saatnud pidev rahulolematus aeglase majanduskasvu üle ja tõusetunud küsimus, kas majanduses on midagi fundamentaalselt valesti, et kasv enam kunagiste tippudeni ei küündi. 2017. aasta andis kindluse, et vähemasti ajutiselt ei ole viieprotsendine majanduskasvu saavutamine siiski võimatu. Statistikaameti teatel suurenes Eesti sisemajanduse koguprodukt mullu 4,9% võrra, mis on kiireim kasvutempo alates 2011. aastast, mil majandus oli taastumas sügavast kriisist.
Mis on siis majanduses muutunud? Tavalise palgatöötaja vaatevinklist võetuna tegelikult mitte kuigipalju. Ehkki keskmine palk tõusis eelmise aasta lõpuks 1270 euroni ja töötus langes 5% piirimaile, edenes tööinimese elu hästi ka aastatel, kui majanduskasv piirdus 2%ga. Kahjuks ei saa viimastele aastatele sama helgelt järele vaadata ettevõtjad. Ettevõtlussektori poolt teenitud kogukasum oli languses juba 2014. aastast algusest saadik. Pidevalt kahanev kasum pidurdas investeeringuid ja pani ilmselt nii mõnegi ettevõtja kahtlema, kas äri üldse tasub jätkata. Pööre saabus eelmisel aastal, kui SKP statistikas kasumeid iseloomustav näitaja "tegevuse ülejääk ja segatulu" suurenes pea 800 mln euro võrra. Samas näitab esmane statistika mittefinantsettevõtete 2017. aasta majandustulemuste kohta, et vaatamata kogukasumi tõusule, jätkus ettevõtete kasumlikkuse ehk käibe ja kasumi suhte halvenemine.
Majanduskasvu panustasid paljud tegevusalad
Viieprotsendise majanduskasvu juures on ehk kõige rõõmustavam asjaolu, et sellesse panustas valdav enamus tegevusaladest. Suurim toetus majanduskasvule tuli ehitussektorist, mille lisandväärtus ehk teenitud kasumi ja palkade summa suurenes 2016. aastaga võrreldes pea viiendiku võrra – 18%; täpselt sama palju kasvasid mullu ka ehitusmahud. Erinevalt majandusbuumi aastatest ei panustanud ehituse hüppelisse kasvu aga mitte niivõrd erasektor, kui avaliku sektori viimaks taastunud investeeringud.
Tubli panuse majanduskasvu andsid kaks suhteliselt väikest, kuid kõrgepalgalist sektorit: info ja side ning kutse-, teadus ja tehnikaalane tegevus. Info ja side tegevusala suure tõusu taga oli seejuures just IT sektor, kes on suutnud viimastel aastatel väga kiiresti kasvada. Lohiseva nimetuse kutse-, teadus- ja tehnikaalased tegevused taha peituvad erinevad kõrget kvalifikatsiooni nõudvad äriteenused nagu õigus-, reklaami- ja inseneribürood. Tegevusala mullune kiire kasv on eelkõige seotud aktiivse ehitusturuga, mis tõi arhitekti- ja inseneribüroode jaoks kaasa väga head majandustulemused.
Joonis 1. 2017. aastal enim majanduskasvu panustanud tegevusalad.
Töötlevas tööstuses jäi lisandväärtuse kasv küll tegevusalade keskmisele veidi alla, kuid võrreldes kahe varasema aastaga, oli 4% kasv siiski hea tulemus. Ehk veidi üllatuslikult panustas lisandväärtuse kasvu enim elektroonikatööstus, mille müügitulu kahanes mullu pea viiendiku võrra. Oma osa selles mängis mõistagi asjaolu, et 2016. aastal teenis sektor tervikuna koguni kahjumit.
Betoon, majanduse tootlikum vara?
Lisaks ettevõtete kasumikasvule, oli 2017. aastal oluliseks muutuseks majanduses ka suur põhivarainvesteeringute tõus, mis küündis lausa 13%ni. Varasemalt olid investeeringud olnud languses juba 2014. aastast, mis tekitas tõsist muret ettevõtete võimekuse osas välisturgudel konkurentsis püsida. Kõige suurema panuse investeeringute kasvu andis siiski ehitustegevus ja eriti avaliku sektori tellimused. Majanduskeskkonna stabiilsuse huvides oleks mõistagi parem, kui riik suudaks investeeringuid aastate lõikes ühtlaselt jagada või veel parem, teha neid aastatel, kui erasektori nõudlus on nigel. Kahjuks ei näi taoline hajutamine vähemasti Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kasutamise korral võimalik olevat, mis omakorda suurendab riski, et riik majanduse tsüklilisust silumise asemel võimendab.
Raha betooni valamise kõrval on õnneks märgata, et ettevõtted on hakanud julgemalt kulutama oma seadmepargi uuendamise ja täiendamise peale. Eriti oluline on see teema mõistagi töötlevas tööstuses. Ettevõtlussektori statistika põhjal suurenesid tööstusettevõtete investeeringud mullu lausa kolmandiku võrra, küündides 477 miljoni euroni. Masinatele ja seadmetele kulus sellest summast kaks kolmandikku. Suurima panuse tõusu andis taaskord puidutööstus, kelle arvelt tuli pool töötleva tööstuse investeeringute kasvust. Tugevalt panustasid ka paberitööstus ning toiduainete tootmine. Töötleva tööstuse tootmisvõimsuse rakendatus on 75% lähedal püsinud juba 2016. aasta lõpust saadik, mis on Eesti tööstuse jaoks kõrge tase. Et välisnõudlus jääb käesoleval aastal valdavalt tugevaks, võib oodata, et tööstusettevõtete investeerimine saab olema suhteliselt aktiivne ka tänavu.
Tööstus ei pea majandusarenguga sammu
Hoolimata investeeringute tõusust, ei näi tööstus viimastel aastatel muu majandusega arengus sammu pidavat. Lõppeval nädalal juhtis keskpanga ökonomist Kaspar Oja oma majanduskommentaaris õigustatult tähelepanu asjaolule, et Eesti töötleva tööstuse tootlikkus jääb aina enam alla majanduse keskmisele. Enamuses Euroopa Liidu riikides on töötleva tööstuse tootlikkus vastupidiselt ettevõtlussektori keskmisest kõrgem. Meie peamiste eeskujude juures, Soomes ja Rootsis, ületab tootmisettevõtete tootlikkus riigi keskmist koguni 1,4 korda, samas kui Eestis on vastav suhtarv 0,75 lähedal.
Miks see nii on? Ehk kõige lihtsam vastus oleks, et keskkond on seda võimaldanud. Eesti tööjõukulud on vaatamata viimaste aastate kasvule võrreldes meie peamiste eksporditurgudega väga madalad, mis lubab siin tegeleda tootmisprotsessidega, mis end Põhjamaades ammu enam ära ei tasu. Kuigi madala lisandväärtusega ettevõtteid võiks süüdistada tööjõu kinni hoidmises, ei ole nende kõrvale tekkinud ka oluliselt tootlikumaid alternatiive, kuhu inimesed saaksid liikuda. Traditsiooniliste harude kõrval on uusi, parema arenguperspektiiviga tööstussuundasid siiski näha, kuid nende mõju majandusele kui tervikule on veel väga väike. Palju saab ära teha ka tänaste harude ja ettevõtete sees, positsioneerides oma tooteid kallimatesse turusegmentidesse. Iroonilisel kombel on Eesti üks kõige tootlikumatest tööstusharudest hetkel tselluloositööstus, ületades selle poolest muuseas ka IT sektorit. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et kohati näivad heaoluriikide pehmete väärtuste moeröögatused siia jõudvat heaolust endast kiiremini.
Tööstuse kõrval on muidugi täiesti arvestatav alternatiiv teenusmajanduse areng. 2017. aasta oligi üsna erakordne selle poolest, et kuigi kaubaekspordi maht ületab teenuste eksporti kahekordselt, oli viimase panus majanduskasvu kaks korda suurem. Samas on tuleviku-Eestit ilma hästi toimiva tööstussektorita siiski väga raske ette kujutada. Paratamatult ei saa igast inimesest programmeerijat ja keskmise palga kasvades väheneb ka teenuste hinnapõhine konkurentsivõime. Kui mõni erakond valimislubaduste sekka ka midagi majanduspoliitika vallast otsib, siis on head ideed tööstuse arenguhüppe toetamiseks vägagi oodatud. Lihtne see kindlasti ei ole.
