Pariisi kliimakokkuleppe sõlmimisest on möödas veidi üle seitsme aasta. Selle aja jooksul on saanud üha selgemaks, et seatud eesmärkideni ei vii sirge ja probleemideta teekond. Pigem vastupidi. Mida aeg edasi, seda rohkem on näha, kuidas riikide huvid kaaluvad üles ülemaailmsed vajadused ja kuidas geopoliitika mõjutab kliimaeesmärkide täitmist.
Energiakriis Euroopas, mis praeguseks on veidi leevenenud, sundis küll tegema järeleandmisi fossiilsete kütuste kasutamises, kuid andis ka uue hoo investeeringuteks taastuvenergiasse. Samas ei suuda maailma kolm suurt majandusjõudu – USA, Hiina ja Euroopa Liit – rohemajandusele üleminekul üksteisega piisavalt arvestada ja üritavad jõuga tekki endale tõmmata.
Maailmas joostakse võidu ettevõtete subsideerimisega
USA ei ole jäänud ootama, kuniks Hiina oma ettevõtete subsideerimisega välisturgudel konkureerimiseks ja üleminekul rohemajandusele talle koha kätte näitab ja enda majandusedu suurendab. Eelmise aasta augustis USA-s vastuvõetud inflatsiooni vähendamise seadusega (Inflation Reduction Act ), mille rahaline maht on 369 miljardit dollarit, plaanitakse jõulisemalt toetada rohemajandusele üleminekut.
Seadus sisaldab subsiidiume ja maksusoodustusi Ühendriikides toodetud kaupadele alates päikesepaneelidest kuni elektrisõidukiteni. Samas on see juba mitmes õigusakt, millega on USA alates üle-eelmise aasta lõpust välja tulnud, et oma konkurentsivõimet, innovatsiooni ja tööstuse tootlikust parandada. Kohalike tootjate subsideerimine, nendele suunatud maksusoodustused ja kodumaiste tootmissisendite eelistamine lähevad aga vastuollu Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega.
USA ja Hiina kõrval teatas ka Kanada möödunud aasta sügisel, et võtab kasutusele maksusoodustused roheinvesteeringutele, et riigi ettevõtted üle lõunapiiri ei jookseks. Samuti on Brüssel ja mitmed Euroopa riigid kritiseerinud, et inflatsiooni vähendamise seadus paneb rohemajandusele üleminekul Euroopa ebasoodsasse olukorda ja motiveerib siinseid ettevõtteid oma tegevust või ka kogu oma juriidilist keha viima teisele poole Atlandit.
USA ja Hiina suured subsiidiumid rohemajandusse on teinud Euroopa Liidu enam kui murelikuks ja on ka Euroopa Komisjoni pannud otsima lahendusi, kuidas selles subsideerimise võidujooksus mitte kaotajaks jääda. Nii plaanitaksegi Euroopa majanduse konkurentsivõime päästmiseks lõdvendada ajutiselt riigiabi reegleid ja pumbata raha strateegilistesse rohemajandusettevõtetesse. See aga tähendab vastuseisu suurenemist kahe olulise kaubanduspartneri, Euroopa Liidu ja USA vahel. Esimene on teatavasti planeerinud oma eelarves ja erinevate rahastusallikate kaudu suuri investeeringuid kliimaeesmärkide täitmiseks.
Samas on Euroopa konkurentsivõimele suureks ohuks mitte niivõrd USA-s ettevõtete toetamine, vaid hoopis temaga võrreldes madalam tootlikkus ja ebapiisavad kulutused teadus- ja arendustegevusse. Nii oli 2021. aastal Euroopa Liidu tööjõu tootlikkus USA dollarites 27% ja Eestis isegi 43% madalam kui Ühendriikides. Kui USA kulutas teadus- ja arendustegevusele 2020.aastal 3,5% SKP-st, siis Euroopa Liit 2,2% ja Eesti vaid 1,8%.
Euroopa vajab vaba ja hästi toimivat maailmakaubandust
Hiina ja USA poliitiline ning majanduslik vastasseis on üha enam jõudu kogumas. Samas ei soovi Hiina jääda isolatsiooni. Tal on vaja toimivat väliskaubandust, millega oma nõudlust toita, kuid ka turge, kuhu oma toodangut eksportida. Kuna pinged USA-ga on suurenenud, vaatab Hiina rohkem Euroopa poole. Seetõttu oleks Hiinale väga sobiv, kui USA ja Euroopa vahel majanduslikud pinged suurenevad. Samas on Hiina Euroopa ja USA jaoks ühine rivaal maailmamajanduses. Euroopale on aga hästi toimivat maailmamajandust tarvis veelgi rohkem, kuna ta on suur eksportija. Eesti on küll väike, kuid meil on väliskaubanduse osakaal majanduses väga kõrge. Kui Euroopa Liidus oli ülemöödunud aastal ekspordi osakaal SKP-st 50% ja Eestis isegi 78%, siis USA-s oli see vaid 11% ja Hiinas 19%.
Kui juba mitmed riigid maailmas on inflatsiooni vähendamise seaduse vastu sõna võtnud ja asunud selle mõjude vastu tegutsema, püüavad Valge Maja nõunikud neid veenda, et USA rohemajandusele jõulisemast üleminekust võidab kogu maailm. Boston Consulting Groupi hinnangul viib seadus maailmas heitmete kõige suurema vähendamiseni. Euroopa probleem ei ole mitte see, et tal puuduks rohemajandusele ülemineku poliitika, vaid see, et neid on liiga palju. Kuna võimalused on erinevad, võivad erinevate riikide poliitikad ja nende rahastamisvõimalused Euroopa ühisturgu killustada.
Euroopa Liit sõltub rohetehnoloogiates kasutatavate toorainete osas autokraatlikest riikidest, eriti Hiinast, kust imporditakse enamus haruldasi muldmetalle. Hiina kontrollib mitmete oluliste metallide kaevandusi ka teistes riikides – näiteks Kongos, kus pärineb umbes 70% koobaltist. Selleks, et vähendada rohelises tehnoloogias kasutatavate toorainete sõltuvust muust maailmast, üritatakse Euroopas ise rohkem vajalikke metalle kaevandama hakata. Kui siiani on need kaevandused kuskil teisel pool maakera, siis nüüd võivad Euroopa inimesed näha lähemalt, millised mõjud keskkonnale ja nende lähinaabrusele kliimapoliitikal on. See võib aga kaasa tuua inimeste vastuseisu uute kaevanduste avamiseks.
Rohemajandusele üleminek on väga kallis
Rahvusvahelise konsultatsioonifirma McKinsey uuringu järgi läheb kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks maksma täiendavad 3,5 triljonit USA dollarit aastas, millele tuleb lisada veel triljon dollarit kõrge heitkogusega varade muutmiseks madala süsinikusisaldusega varadeks. Financial Times’i andmetel investeerivad USA ja Euroopa Liit kokku praegu puhtasse energiasse ligi triljon eurot. Rohemajandusele üleminekuks on tarvis maailmamajandus fundamentaalselt ümber korraldada. See tähendab ka suuri investeeringuid inimestesse, nende talenti ja oskustesse. Samas näeb üha rohkem ettevõtete juhte rohemajandusele üleminekul võimalusi, mitte vaid väljakutseid.
Mida kaugemale lükata heitmete vähendamine, seda suuremat hinnakasvu see Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul tekitab. Põhjuseks see, et heitmete vähendamiseks vajalikud investeeringud ja muud kulutused tuleb teha järele jäänud lühema aja jooksul.
Rohemajandusele üleminekuga seotud hinnasurved on riigiti väga erinevad ja sõltuvad sellest, kui kaugele on juba jõutud rohelisema energia kasutamisel ja milline on selle kohalik tootmisvõimekus. Näiteks, kui vaadata ainult taastuvenergia kasutamist, siis on Balti riikides investeeringud ja taastuvenergia kasutamine väiksem, kui Põhjamaades. See tähendab ka suuremaid hinnasurveid rohemajandusele üleminekul. Eestis oli taastuvenergia osatähtsus energia lõpptarbimises 2021. aastal 38%, Soomes 43%, kuid Rootsis ja Norras vastavalt 63% ja 74%.
