Mõne nädala eest avaldatud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) analüütikute raport sõnastas veel kord otsekohese ja konkreetse tõdemuse: see, kui palju inimene peaks oma pensioniks säästma, sõltub tema koduriigi pensionisüsteemist. Kui palju siis peaks üks keskmine eestlane täna raha pensioniks kõrvale panema?
IMF-i analüüsi keskmes olid pensionisüsteemid vananeva rahvastikuga riikides, mille hulka kuulub kindlalt ka Eesti. See, kuidas (ja kas üldse) riigid oma kodanike tulevasi pensionimakseid kavandavad, on aga üle maailma üsna erinev. Näiteks Hiinas ja Lõuna-Koreas on riiklikud pensionid ja toetused üsna madalad ning seetõttu on sealsete elanike isiklikud säästmismäärad juba praegu väga kõrged, võrreldes muu maailmaga.
Eestis on juba üle 15 aasta kehtinud aga teistsugune lähenemine. Meie süsteem toetub teatavasti riiklikule pensionile (I sammas), kohustuslikule kogumisele (II sammas) ning vabatahtlikule panusele (III sammas). Seejuures peaks nii kohustusliku kui ka vabatahtliku kogumise osatähtsus olema tuleviku priskeks pensioniks ajas aina kasvav, sest rahandusministeerium on varem öelnud, et kuigi riigi eesmärk on hoida keskmise netovanaduspensioni ja netopalga suhet tulevikus vähemalt 40% tasemel, on see viimastel aastatel pidevalt langenud (2016. aasta lõpus oli see 41,6%). On näha, et pensionäride arvu kasvades ja töötajate arvu vähenedes on tulevikus taseme hoidmine väga keeruline, kui just sotsiaalmaksu oluliselt ei tõsteta.
Eesti inimesed paistavad aga viimastel aastatel olevat sõnumist aru saanud. Statistika näitab, et meie majapidamised on õppinud aina rohkem säästma. Kui veel 2007. aastal oli majapidamiste säästmismäär -4,3% (negatiivne arv tähendab, et kulutati rohkem kui teeniti), siis 2016. aastaks säästetakse Eestis keskmiselt 8,4% sissetulekutest. Sellega jääme aga siiski alla Euroopa Liidu keskmisele, mis on viimased 20 aastat püsinud stabiilselt 9-10% juures. Hoopis teine teema on aga see, kus neid sääste hoitakse – enamjaolt nullintressiga pangakontodel, kus inflatsioon seda põletab.
Säästame rohkem, aga sellest on vähe
Kuid pange tähele! IMF ütleb nüüd oma viimases analüüsis, et sedagi on ilmselt vähe. Vaadates 80 riigi pensionisüsteeme, nende elanike säästmisharjumusi ning võttes arvesse vananevat rahvastikku, teevad analüütikud kaks tähtsat järeldust. Mis siis lubaks inimestel tulevikus pensionile minna, säilitades tänasele päevale sarnase elustandardi?
Esiteks soovitab IMF tõsta järk-järgult pensioniiga praeguselt maailma keskmiselt 63 eluaastalt 68 eluaastani 2050. aastaks. Selleks ajaks peaks ka keskmine eluiga olema tõusnud 3 aasta võrra. Võib öelda, et Eestis on soovitus tänaseks juba ellu viidud. Möödunud aasta detsembris võttis parlament vastu seadusemuudatused, mille põhiline tuum on paindlik pensionileminek: pensionile jäämise aja saab ise valida või võtta pensioni välja osaliselt. 2027. aastast alates on pensioniiga ka seotud keskmise eeldatava elueaga. Riigi hinnangul peaks see tegema võimalikuks maksta praegusega samaväärseid pensione, isegi kui rahvaarv väheneb. Ent eks seegi eeldus käib vaid riigi makstava esimese samba kohta. Võluväel riigipension siiski ilmselt tõusma ei hakka.
Teine rahvusvaheline soovitus puudutab aga eeskätt inimesi endid. Nimelt tuleks IMF-i arvates meil säästa lisaks veel 6% sissetulekutest aastas. Veel kord: mitte 6% kokku, vaid lisaks sellele, mida juba praegu kogume. Kuidas seda saavutada?
Üks võimalus on vaadata valitsuste poole ning loota, et veelgi enam soodustatakse pangatooteid, mis julgustavad inimesi vabatahtlikult rohkem säästma. Eestis on üheks selliseks võimaluseks juba aastaid olnud kolmanda samba fondid, mida rahvas aga eriti palju ei kasuta: jaanuari lõpu seisuga moodustas III samba fondide maht 4% II samba fondides olevast rahast. Peale selle on lisaks olemas veel pikaajalist säästmist ja investeerimist edendavad võimalused ning seda pea kõikide pankade toodete seas.
Ent tegelikult algab suurem muutus inimesest endast. Nagu sedastab ka IMF: Sinu säästmisharjumused loevad! Lisaks loeb ka see, kus oma raha hoida. Vaatamata kõrgele säästmismäärale, kipume Eestis eelistama nullintressiga arvelduskontot, kus raha väheneb nagunii inflatsiooni tõttu. Erinevate finantsvarade kohapealt on meil veel EL-i keskmiseni pikk tee minna. Paar aastat tagasi avaldatud Euroopa Komisjoni andmete põhjal omab näiteks aktsiaid Eestis 3,6% leibkondadest, samas kui euroala riikide seas on sama näitaja 10,1%. Eks oma osa on tulevikus aina enam kindlasti üldisel rahatarkuse edendamisel, kus on roll nii riigil, pankadel kui ka ikkagi inimestel endil.
Seega peaks igaüks, kes vanemas eas mugavat elu soovib, alustama lihtsatest sammudest: vaadata üle enda kulutused, tasuda võimalikult ruttu krediitkaardivõlad ja järelmaksud, panna paika isiklik säästumäär ning siis seda raha järjepidevalt ja targalt kasvama panna. Tulevikus hea ja muretu pensioni nautimiseks loeb juba praegu iga euro.
Artikkel ilmus 21. veebruaril Ärilehe veebis.
