Poes kaardiga makstes või mobiiltelefoniga internetipangas ülekandeid tehes ei kujuta enam ettegi, et veel 1990ndate alguses polnud Eestis pangakaarte, sularahaautomaatidest rääkimata.
Raha kui maksevahendi ajalugu viib tagasi Väike-Aasiasse, kus 7. sajandil eKr elasid kreeklased. Seal vermiti maailma esimesed mündid, mis olid vaid ühelt poolt pildiga ja valmistatud looduslikust kulla-hõbedasulamist. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Ühtlasi sai müntidest omamoodi sümbol ja isegi propagandavahend – näiteks Aleksander Suur hoolitses oma vallutuste ajal, et käibel oleks raha, mida kaunistab tema näopilt.
Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Kasutusele võeti hiljem tšekid ja võlakirjad, viimaks ilmus ka paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil).
Makseühikuks puud ja hein
Eestis hakkasid kohalikud valitsejad eri nimetustega hõberaha vermima 13. sajandil. Talupoegade hulgas oli siiski levinud, et vahetuskaupa tehti vilja või loomade vastu. Pärast Jüriöö ülestõusu (1343–1345) kasvasid maksud kirikule (kümnis) ja mõisnikule järjepidevalt. Tehingud ei toimunud üldjuhul rahas, küll aga pidi talupoeg ära andma suure osa oma põllusaagist. Talupojad olid kohustatud andma mõisale ka puid ja heinu ning lisaks pidid nad aastast kuni poole valitseja juures teol käima.
Eestlased said oma raha alles 1918. aastal, kui Saksamaa Esimeses maailmasõjas alistus. 11. novembril tuli kokku Eesti Ajutine Valitsus, kes muude eluliselt tähtsate küsimuste kõrval pööras suurt tähelepanu ka rahanduse arendamisele. Riigi vääringuks kehtestati Eesti mark (= 100 penni) ja nii asutatigi Eesti Pank (24.02.1919), mille peaülesandeks sai raharingluse korraldamine. Esimesed 50-margased pangatähed trükiti samal aastal Helsingis, järgmised valmistati Helsingis, Berliinis ja Tallinnas. Marga kiire inflatsiooni ja riigi kullavarude katastroofilise kahanemise tõttu tuli Eestis korraldada rahareform. Selle tulemusena kehtestati 1924. aastal uus vääring: kroon, mis vastas 100 margale.
Teine maailmasõda ja järgnenud Nõukogude Liidu alla kuulumine tähendas rublade ja kopikate kasutuselevõttu. Üldiselt tehti kõik tehingud sularahas, kuid kasutusel oli ka hoiuraamat.
Pangaautomaat andis raha ja neelas kaardi
Läänemaailm käis toona hoopis kiiremas tempos. Esimesed krediitkaardid väljastati 1951. aastal, kui need võtsid kasutusele New Yorgi pank Franklin National Bank ja krediidiasutus Diners Club. Järgmisel kümnendil arenesid välja tänavapäevalgi suurimad maksekaardi kaubamärgid Visa International ja MasterCard International.
Kui toona võistlesid riigid selle nimel, kes lennutab inimese esimesena kuule, käis omamoodi võidujooks sellegi nimel, kes loob esimesena masina, mis suudaks asendada tellerit. Esirinnas olid Jaapani, Rootsi ja Suurbritannia teadlased, kellest viimased selle nn võistluse ka võitsid. Esimene sularahaautomaat avati Londonis 1967. aasta juunis, kuid eks esimesed masinad olid üsna algelised. Näiteks Austraalias Sydneys pandi üles seade, kust sai korraga võtta vaid 25 dollarit ja kaardi sõi masin otsesõnu ära ning see saadeti hiljem inimesele kirja teel koju tagasi.
Sularahaautomaatide saamiseks pidid eestlased ootama taasiseseisvumist ja krooni kasutuselevõttu ning oktoobris 1993. aastal hakkasid Tallinnas tööle Balti riikide esimesed sularahaautomaadid. Pangakaarte hakkasid 1993. aastal väljastama nii Hansapank kui ka Ühispank. Aasta hiljem olid mõlemad juba ka Visa täisliikmed ja Hansapank alustas Eurocardi ja MasterCardi ning Ühispank American Expressi väljaandmist.
Kroonid siiani ringluses
Internetis said eestlased esimest korda tehinguid teha 1996. aastal. Samast aastast oli kaardiomanikul võimalik tasu eest raha välja võtta ka teise panga automaadist. M-maksed võtsid pangad kasutusele 2002. aastal ja ilmselt suurim viimase aja muutus Eestis oli euro kasutuselevõtt 2011. aastal. Kas nostalgia või hajameelsuse tõttu on siiani pea igas peres mõned kroonid või sendid alles, sest Eesti Panga andmetel oli 2014. aasta lõpuks ringluses kroonisularaha ligi 47,1 miljoni euro väärtuses.
