Meil pole eriti kombeks mõelda sellele, milline on elu pärast 65. eluaastat ning miks on pensionäride võimalused Eestis ja teistes arenenud maades nii erinevad.
Paraku koostatakse Eestis riigieelarve suuresti nn baasist lähtudes: aluseks võetakse eelmise aasta kulutuste tase ja neid on raske tuntaval määral suurendada. Viimasel ajal on lisandunud teinegi pensionäride kahjuks töötav tegur: riik ei arvesta piisavalt tulevikuga. Pensioni valdkonnas tuleb näha ette vähemalt inimese elukaare pikkust ajalõiku, aga parem kui veel pikemat.
Lühiajalises maailmas – see tähendab aasta või mõne jooksul – ei muutu tingimused, soovid ega ka võimalused ja nende omavahelised seosed märkimisväärselt. Ent kui analüüsida ees olevat 40 aastat, mis on tavalisest kümme korda pikem planeerimise periood ja võrdne inimese aktiivse elueaga, siis pilt muutub.
2021. aastal oli Eestis 20–65-aastaseid elanikke 775 000 ja üle 65-aastaseid 272 000. See tähendab, et iga üle 65-aastase inimese kohta oli ligikaudu kolm 20–65-aastast. Neli aastakümmet varem oli samas vanuserühmas inimesi vastavalt 873 000 ja 185 000 ning iga üle 65-aastase kohta viis nooremat. See on päris suur vahe.
Lisaks on sama aja jooksul 20–30-aastaste arv vähenenud 99 000 võrra. See tähendab, et lähikümnenditel ei oota meid ees mitte pensioniealiste arvu ühtlane, vaid kiirenev kasv. Mõne aja pärast pole meil seega võimalik rahastada pensionide maksmist samadel tingimustel kui eelmistel kümnenditel.
Paraku ei ole demograafia ainuke jooksva rahastamise süsteemi piiraja. Just niisama, nagu pole me suutnud oma suva järgi muuta praeguses sotsiaal-majanduslikus keskkonnas inimeste demograafilist käitumist, pole me suutnud vältida ka avalike kulutuste kasvu. Kuskil pole suudetud seda teha, ent Eesti eelarve on tugevama surve all kui rikkamatel naabritel.
2021. aastal küündis avalike kulutuste tase Euroopa Liidus keskmiselt 51,5%-ni ja Eestis 41,5%-ni. Euroopa mõttes oleme ülimalt tõhusad ja sellel tõhususel on selge sotsiaalne hind. Euroopa Liidus kulutatakse sotsiaalseteks vajadusteks keskmiselt 22% SKP-st, Eestis natuke üle 17% ehk üle veerandi vähem. Seetõttu on täiesti loogiline, et 44% Eesti pensionäre on nõrga finantstervisega.
Mida tähendavad need sotsiaalseteks vajadusteks mineva raha protsendid, paistab kõige paremini välja pensionide töötasu asendusmäärades. Majanduskoostöö ja arengu organisatsioon (OECD) hindab pensionisüsteemide adekvaatsust selle järgi, milline on meeste keskmine pension võrreldes nende pensionieelse töötasuga. Eesti oli selle näitaja poolest 2020. aastal 50 riigi võrdluses Lõuna-Aafrika ja Leedu järel 28% asendusmääraga tagantpoolt kolmandal kohal. See tähendab OECD ja Euroopa Liidu keskmisest 52% asendusmäärast 1,9 korda viletsamat taset.
Sotsiaalmaksu suurendamisele kui täiendavale katteallikale pole pensionide maksmisel mõtet loota. Eriti selgelt paistab see tõsiasi välja neist maksutõusudest, mida kavandatakse eelarve puudujäägi katmiseks, samuti kärbetest, mida tuleb teha maksude tõstmisest hoolimata.
Seega ei ole Eestil praeguses olukorras rohkem valikuid kui täiendada oma pensionikorraldust selliselt, et pensionide inimväärikale tasemele tõstmine ei oleneks riigi tuludest. Ent sellel teel on üksjagu takistusi. Esiteks, nagu juba öeldud, ei tähtsusta me vanadusega kaasnevaid probleeme ja elame lühiajalises maailmas. Teiseks pole ka valitsuse tegemised, makroökonoomiline keskkond ja kogu avalik ruum soodustanud elanike pikaajalist majanduslikku mõtlemist.
Me võime ju vaielda selle üle, kas teine pensionisammas on tänaseid ja ka homseid esimese samba pensione vähendanud või mitte, kuid teise sambasse kogujatele on see sammas kasulik igal juhul – isegi kui inflatsioon kiireneb mõnel aastal 25%-ni. Paneb ju riik igale eurole kaks juurde ja 200% on igal juhul kaheksa korda rohkem kui 25%.
Teise samba plussid matemaatika keeles
Et teise pensionisamba kasu paremini hoomata, võtame vaatluse alla kaks inimest. Üks neist on 32-aastane, kes hakkas töötama 2014. aastal ja võtab teisest sambast ükskõik mis otstarbel välja selle vanuserühma keskmise 6800 eurot. Teine inimene on 57-aastane.
Eesti keskmine 32-aastane kogumise lõpetaja, kes teenib keskmisest 10% kõrgemat palka, kaotab oma sammuga (peale tulumaksu) võimaluse saada kümne aasta jooksul riigilt 12 000 eurot. Isegi kui fondid suudavad korvata üksnes inflatsioonikahju (pikaajaliselt suudavad nad enamat), ulatub see summa kokku 14 500 euroni.
Lisaks on ta ära andnud võimaluse hakata saama 65-aastaseks saades arvestamisväärset pensionilisa, mida saavad need tema eakaaslased, kes kogumist jätkavad. Isegi kui pensionifondide tulusus jääb selliseks, nagu oli viimased 20 aastat, oleks 2014. aastal töötamist alustanud inimese esimene II samba väljamakse 1000 eurot kuus. Kui ta valib väljamaksete tegemiseks fondipensioni, on see summa 15 aastat hiljem 1800 eurot kuus.
Seejuures oleks tema enda panus 40 aasta jooksul 37 000 eurot ja riigi oma 74 000 eurot. Ülejäänu kogunenud 265 000 eurost annaks 3–4% nominaaltootlus, mis ületaks inflatsiooni 0,5–1%.
Tõsi, teisest sambast lahkudes oleks meie keskmisel 32-aastasel pensionisüsteemist lahkujal ka väike eelis. Kui praegune esimese samba skeem jätkub ja pensioneid indekseeritakse rahandusministeeriumi prognoositavas tempos (pikaajaliselt 3% aastas), hakkaks ta juhul, kui ta ei lahku teisest sambast, saama 2065. aastal esimese samba pensioni ligikaudu 1800 eurot kuus, lahkumise korral aga 1950 eurot kuus.
Valik teie: kas lahkuda teisest sambast ja teha panus 150 euro võrra suurema esimese samba pensioni saamisele või jätkata kogumist, et saada 150 euro võrra väiksemale esimese samba pensionile lisaks 1000-eurost fondipensioni makset. Seejuures tasub meelde jätta, et see 850-eurone vahe saab aastatega ainult kasvada.
Sambast raha välja võttev 57-aastane inimene kaotaks eelseisva kaheksa kuni kümne aasta jooksul riigi 4% osalusest ilmajäämise tõttu ümmarguselt 12 000 eurot ja kogutud 20 000 eurolt makstud tulumaksu. Pärast 65-aastaseks saamist jääb ta ilma ka teise pensionisamba väljamaksetest.
Kui ta poleks pensionikogumisest loobunud ja oleks valinud fondipensioni, moodustaks saadav summa 15 aasta jooksul kokku 66 000 eurot. Esimene teise samba väljamakse oleks seejuures 270 eurot.
Nagu 32-aastasel väheneks mõnevõrra ka selle inimese esimese samba pension, kellel oli pensionini jäänud kümme aastat. Juhul kui ta on teisest sambast lahkunud, hakkaks ta kümne aasta pärast saama 970–1050 eurot kuus (eeldusel, et lähiaastatel suurendatakse pensione 3% aastas). Kui ta aga jätkab teise sambasse kogumist, jääks tema esimese samba pension 900–950 euro piiresse, mis on 70–100 eurot vähem.
Ja jälle on valik sinu: kas valida 85 euro võrra suurem esimese samba pension või eelistada 900 eurole lisaks pensioniaastatel esimesest sambast kiiremini kasvavat 260-eurost fondipensionit.
Ülaltoodust järeldub, et teise sambasse kogutud raha väljavõtmise korral ei ole kindlasti mõtet rääkida rahalisest võidust.
Kuidas edasi?
Pensionitega Euroopa keskmisele tasemele jõudmiseks tuleb meil oma kitsit pensionisüsteemi veelgi arendada ja paraku ka keerukamaks. Arenenud riikides levinud pensionide rahastamise allikate paljusus ei ole tekkinud ilmaasjata: seda on nõudnud inimeste erinevad soovid ja võimalused ning pidevas muutumises olev elu.
Lahendust otsides tuleks alustada kõige lihtsamast ja maailmas ammu järele proovitust: töötajatele teise pensionisamba suuremate sissemaksete võimaldamine ja tööandjapensioni laialdasema rakendamise toetamine. Kumbki poleks võluvits, kuid nende koosmõjus saaks pensionäride elujärg hakata tuntavalt paranema.
Lisaks tuleb hakata vanaduspäevadeks oma raha kõrvale panema. Professionaalselt juhitud pensionifondid on hoiukontost tunduvalt paremad raha kogumise ja säästude ostujõu säilitamise instrumendid. Isegi kui inflatsiooni või karuturu tõttu haihtub sambast ajutiselt üle viiendiku, mõjutab selline väärtuse kõikumine üksnes neid, kes võtavad sellel õnnetul perioodil kogu oma raha teisest sambast välja. Neile, kelle raha jäi valitud fondidesse alles või kes võtsid seda välja kuu kaupa, tuleb see “haihtunud” raha alati tagasi.
Majanduslanguste draama jääb küll heast ajast paremini meelde, kuid langused on alati olnud keskmiselt viis korda lühemad kui tõusuperioodid. Viimase saja aasta andmed näitavad, et majanduskasvu ajajärkudel on eelmise languse ajal kaotatu tagasi teenitud keskeltläbi üheksakordselt.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 25. juulil.
