Proua Jänes kergel tõttel
liugleb läbi lihavõtte,
paneb laastukorvi maha,
akna taha, ukse taha.
Maa on must ja maa on paljas,
laastukorvis rohi haljas,
seitse muna, urvaoks,
tibupoja tere-toks!
Proua Jänes, kuldne hing,
igas jalas kullast king,
käpaküüntel punalakk
särab nagu munalakk,
liugleb-laugleb läbi öö
lihavõtte ilutööl.Härra Jänes kergel tõttel
liipab läbi lihavõtte.
Miks ta liipab? Miks ta laapab?
Jalas kitsad hõbesaapad.
Liipab-laapab mööda pidu,
kõrvad ludus, kõrvad lidus.
Miks on ludus? Miks on lidus?
Miks on silmad valust vidus?
Kõrvu rõhub kõvakaap,
kaabul raske suhkruvaap.
Rehmab Jänes: “Tühja valust!
Väike valu ei löö jalust.
Tähtsamad on kenad mõtted,
hüvad pühad lihavõtted.”

*****

Koks, koks, koks…
See on munapoks.
Kellel enne katki läeb,
oma munast ilma jääb.

Koks, koks, koks…
Anna veel üks toks –
juba pragu ongi sees,
mina jälle võidumees!

*****

Et nüüd kevadpüha eel
suur on lastepere,
lihavõttejänestel
lasub tõesti mure.

Mine kokku korjavad,
palju neid on vaja,
need siis ära keedavad,
värvist lõhnab maja.

Kui siis emmed-issid-lapsed magavad,
tuleb külla jänes.
Õrnalt silub kõigi päid,
kingib mune uneaal.

*****
Tulnud on kevad, võimas ja ilus.
Elu keeb õues, hinges ja salus.
Päike aina sütitab, pillutab tuld,
sigivaks saab maa must muld.

*****
On vara, enne koitu, keegi käind
ja pannud lauale nii palju mune.
Ei peletand ta Mannikese une,
nii tasa tulnud, tasa läinud.

Kuid ema siiski teadis, kes see käis.
“Tss – Jänes!” Mannile ta ütles sala.
Kui Mannil hiljem õue minna vaja,
näeb: terve esik jänkujälgi täis…

*****
Üks lõokene lendas üles
nüüd ülestõusme hommikul.
Ja laulis sinitaeva süles
uut laulu ülestõusenul.
Ja kui ta laulis, vastu kostis
siis tuhatkordselt taevavõlv.

*****
Jänku naeris suure suuga:
“Näe, mis juhtunud on kuuga!
Eile oli kuu kui kook,
nüüd on poolik
nagu look.”
Naeris, naeris,
hüppas hopp,
naeris, kuni lõhkes mokk.
/Erika Esop/

*****
Juhanil on tibufarm,
kanu lugematu arv,
valgeid, kollaseid ja halle,
sibli-sabli siidipalle.

Kuidas Juhan tibud sai?
Juhan oli täna pai.
Ema ostis riideresti,
restist tegi väikse vesti.
Vestil ongi tibufarm,
kanu lugematu arv.
/Heljo Mänd/

*****
Tipp-tipp, tipp-tipp, tibuke,
tule siia, kanake,
annan sulle teri ma,
mulle annad muna sa!

Kukk-kukk, kukk-kukk, kukeke,
punaharja poisike,
laulad mulle kikerii,
siis saad teri sinagi!
/S.Taev/

*****
Pelglik jänes otsib teed,
kõikjal ees on kevadveed.
Vee all pehme muda käärib,
see vist käpad mustaks määrib?

Jänes hüppab keks ja keks,
kui käpp saab ikka poriseks:
“On see kevad alles nuhtlus!
Hoidsin küll, kuid vaat mis juhtus!”

Jänes pahur metsa all,
päike muigab üleval:
“Mul on palju kulda süles,
tahad, kuldan käpa üle?”
/Heljo Mänd/

*****
Pea algab munapüha,
Püha pärib mune üha:
Ema, tänu ette sulle,
Kui sa värvid mune mulle.

Tahan mune vahetada,
Teistelt teisi vastu saada,
Tahan tikk-tokk tiksu lüüa
Ja ka ise mune süüa.

Mune mul on aina vaja
Kogu munapüha aja:
Ema, hiljem kõik nad maksan,
Töös kui aidata sind jaksan!

*****
Laual naeratavad
värvilised munad.
Šokolaadist jänkul
silmist rõõm kumab.

*****
Liisi, Liisi, ole vakka!
Näed, et kana lendas lakka.
Sääl on tema pesakene,
pesas valge munakene.
Sinna ta veel muneb lisa.

Sina, mina, ema, isa –
kõigile neid läheb vaja,
ootab pühi terve maja.

Kirjud munad, kuldsed saiad,
laua ümber lapsed maiad –
nõnda meie peame pühi.
Siis on kanapesa tühi, –
kana tahab nisu süüa,
kukekene laulu lüüa.

Pärast pühi jälle nad
siblivad ja munevad.

*****
Siis, kui kevad jõuab ligi,
päike taeval särab üha,
ja kui viimaks ometigi
tuleb palmipuudepüha,
siis peab meelitama kanu,
noori tibusid ja vanu,
et ei oleks pesa tühi
vastu kalleid munapühi.

Nüüd vast algab kibekiire:
teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
lakiga siis pärast katta.

Küll on õhinat ja lusti!
Kollast, rohelist ja punast
värvib Ann ja väike Kusti
rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi nii
lugu polnud vanasti.
Kui ei tuntud värvipoodi,
mune hoopis mujalt toodi.

Metsas sügavas ja suures,
kuhu vaibus iga rõke,
vana haavakännu juures
loitis imeline lõke.
Tulel auras värvipada,
pöialpoisse mitusada
oli usinasti tööl
vaiksel lihavõtteööl.

Askeldades aeg nii kadus,
koit ju piilus pilvevallis.
Kirjud munad korvi ladus
lihavõttejänes hallis.
Tõusev päike pilvel tantsis,
jänku majast majja vantsis;
päris muinasjutu moodi
lihavõttemune toodi.

/Kersti Merilaas “Munapühad”/

Kogus ja pani kirja Karin Ungro