Viivise nõudmine – saldoteatisel peab olema näidatud ka viivis
Hiljutises lahendis (kohtuasi nr 3-2-1-132-09, 15.01.2010) käsitles Riigikohus heas usus käitumise nõuet. Kõnealuses vaidluses nõuti raha tasumisega viivitamise tõttu lisaks põhivõlale ka lepingujärgse viivise tasumist.
Leping nägi ette, et mistahes summa ülekandmisel loetakse esimeses järjekorras tasutuks viivis ja seejärel põhivõlg. Sellegipoolest märkis Riigikohus, et hoolimata lepingus sätestatust võib võlgnikule tema võlgnevusi kajastava saldoteatise esitamine ilma sellel viivist näitamata anda aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet, kui võlgnik tasub saldoteatisel näidatud võlgnevuse täies ulatuses.
Hea usu põhimõttest tulenevalt võib võlausaldaja vaikimise tõttu kaotada viivisenõude, kui ta ei ole aktiivselt juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et lisaks põhivõlale on veel tasumata ka viivis ning et lepingu kohaselt loetakse esimesena tasutuks viivis, mitte põhivõlg.
Lepingust taganemine
Ühe õiguskaitsevahendina olulise lepingurikkumise puhuks näeb võlaõigusseadus ette kahjustatud poole õiguse lepingust taganeda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Mõistliku aja möödumisega kaotab kahjustatud pool õiguse lepingust taganeda.
Teisalt näeb kehtiv õigus ette ka nõude aegumistähtaja, millest tulenevalt saab nõudeid esitada reeglina kolme aasta jooksul alates nõude tekkimisest. Riigikohus juhtis oma lahendis (kohtuasi nr 3-2-1-165-09, 23.02.2010) tähelepanu, et lepingust taganemise tähtaeg ja nõude aegumistähtaeg on erineva sisuga mõisted.
Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Riigikohus lisas, et kuna seadusest tulenevad aegumistähtajad on küllaltki pikad, on mõistlik aeg üldjuhul lühem kui nõude aegumistähtaeg, mistõttu tasub silmas pidada, et lepingust taganemise avaldus tasub kohustuste rikkumise korral teha võimalikult operatiivselt.
Lepingu tingimuste kajastamine arvel
Lepingu rikkumise puhul lepitakse sageli kokku lepingu tingimuste muutmises. Vahel kajastatakse muudetud tingimused uuel arvel või muul ühepoolsel dokumendil. Riigikohus märkis (kohtuasi nr 3-2-1-144-09, 17.12.2009), et arve vastuvõtmine või allkirjastamine ei tähenda üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokku lepitud ei ole.
Veel väärib märkimist, et kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada, ei tähenda arve vastuvõtmine allkirjastamisega või allkirjastamiseta arvele märgitud uute tingimustega nõustumist – seda ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes.
See kehtib näiteks juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Seetõttu on lepingu tingimuste muutmisel soovitatav selles üheselt kokku leppida mõlema poole poolt allkirjastatud dokumendis.
Ülaltoodud lahendite valguses tasub silmas pidada, et ka siis, kui leping sätestab teisiti, võib majandustegevuses tegutseva poole käitumine anda aluse lepingutingimuste kohaldamata jätmiseks hea usu põhimõttest tulenevalt. Veel väärib rõhutamist, et õigused tuleb maksma panna võimalikult kiirelt ning kokkulepped fikseerida nii, et vaidluste tekkimise risk oleks maandatud.
