Eesti ettevõtjate leidlikkus kasumi ja vaba raha äriühingute vahel suunamise võimaluste otsimisel on tähelepanuväärne. Eesti tulumaksusüsteem lubab kasumit maksuvabalt teenida, hoida ja edasi investeerida, kuid seda ühe äriühingu piires.

Viimaste aastate üldine majanduslik olukord ja ebakindlus on toonud kaasa suurenenud vajaduse erinevate ärisuundade riskide maandamiseks ja sellest tingitult on väga palju hakatud looma projektipõhiseid ettevõtteid. Õnneks on koos areneva leidlikkusega suurenenud ka teadlikkus sellest, et seotud isikute vaheliste tehingute maksustamise küsimused on olulised ja aktuaalsed: enam ei peeta seda eranditult suurte rahvusvaheliste kontsernide maksuprobleemiks.

Seadusemuudatuse sisu

2011. aasta algusest kehtib tulumaksuseaduses senisest märksa laiem isikute seotuse määratlus, muu hulgas on uues loetelus ära toodud ka palju äramärkimist leidnud elukaaslane kui seotud isik. Kuigi see viimane sai meedias üksjagu tähelepanu, ei ole tegemist kõige olulisema muudatusega. Palju olulisem on see, et uus loetelu on näitlik ja isikute seotus tuvastatakse ühise majandusliku huvi või valitseva mõju abil. 

Seaduseelnõu algataja seletuskirjas on küüniliselt leitud sellele muudatusele maksumaksja huvidest lähtuv põhjendus: see säästab ettevõtjaid osaluse määra arvutamisest ning võimaldab keskenduda tehingutele kehtestatavale hinnale. Ehk piltlikult väljendudes leidis seadusandja, et kõik tehingud peavad olema turuhinnale vastavad, küll maksuhaldur ka isikute seotuse tuvastab. Selline lihtsustatud lähenemine tuleb seaduse tekstist ka selgelt välja ja sellega tuleks kindlasti arvestada.

Kahtlemata avaldab muudatus olulist mõju tulumaksuarvestusele, sest maksuhalduril on võimalik seotud isikute vaheliste tehingute abil toimunud kasumi siirdamist maksustamise abil korrigeerida (varjatud kasumijaotuse maksustamine). Seotud isikute määratluse laiendamisel muutus laiemaks ka tehingute ring, mille suhtes saab maksuhaldur turuhinnale vastavust ja tulumaksuarvestust kontrollida.

Kuid muudatuse koosmõju riigikohtu lahendite ja varasemate käibemaksuseaduse muudatustega laiendab märkimisväärselt ka nende tehingute ringi, kus maksuhalduril on võimalik ettevõtja käibemaksuarvestust rünnata ning korrigeerida maksustatavat väärtust ja maksusummat. Eelnevast saab järeldada, et maksuhalduri senist väga piiratud võimalust tehinguid mõistlikkuse ja ärilise otstarbekuse seisukohalt hinnata ja maksustada on seadusemuudatusega oluliselt laiendatud.

Maksustamiseks ei pea kasumit ettevõtlusest välja viima

Tehingute turuhinnale vastavuse nõude teadvustamine ja üldine teadlikkuse kasv on paljudele üllatusena toonud arusaamise, et Eesti maksusüsteemi palju reklaamitud põhimõte – kasumi maksustamine ettevõtlusest väljaviimisel – ei ole päris täpne. Tegelikult ei kehti see printsiip juba alates 2003. aastast, kui seadusandja otsustas hakata maksustama kasumijaotuse esimest etappi. Sealt edasi on tulumaksuseaduses pidevalt lahendatud neid ebakõlasid, mis selle kui ühe olulisema aluspõhimõtte muutumisel seadusesse tekkisid.

Erinevate projektipõhiste äriühingute vahel raha liigutamist ei tohiks enam ammu pidada raha ühest taskust teise tõstmiseks (sellist lähenemist tuleb ette päris sageli), vaid see peaks olema läbimõeldud ja teadlik, ärilise sisu ja majandusliku mõjuga tehing. Enim üllatuvad just need ettevõtjad, kes plaanivad ümberkorraldusi äritegevuses, näiteks mõnede ärisuundade eraldamist põhitegevusest või laenude konverteerimist kapitali, ega tea, et ka seal tuleb hinnata soorituste ja vastusoorituste väärtust ning teha kindlaks vastavus turuhinnale. 

Aja jooksul on seotud isikute maksustamise temaatikat peetud spetsiifiliseks rahvusvaheliste kontsernide maksuprobleemiks, kuid see kindlasti ei ole nii. Siirdehindade maksustamisel võib olla väga suur mõju ka muudel juhtudel ja tänapäeval keskenduvad tavapärased maksukontrollid juba eraldi teemana ka tehingutele seotud isikutega. Isegi kui ettevõtjale ei kohaldu siirdehindade turuväärtuse määramise dokumenteerimise lisanõuded, siis see ei tähenda, et tehingud ei peaks vastama turuhinnale või et seetõttu oleks kontrolli (ja vahelejäämise) risk oluliselt väiksem.

Ebameeldivate üllatuste vältimine

Kui ettevõtja äritegevuse iseloom ei ole selline, et täita siirdehindade turuväärtuse määramise dokumenteerimisele kehtestatud lisanõuded ja siirdehindade tõttu maksuhalduri huvisfääri sattumine ei ole väga tõenäoline, siis üha enam pööratakse tähelepanu tehingutele seotud isikutega tavaliste kontrollide raames. 

Maksumaksja peab olema suuteline põhjendama tehingu hinna vastavust turuhinnale ning praktika näitab, et iga sellega seotud dokument tuleb hiljem kasuks. Lihtsam on turuhinnale vastavuse kontrollimise ning selle turuhinna määramise dokumenteerimisega tegeleda tehingu tegemise ajal, selle asemel, et kontrolli käigus ajalise surve all põhjendusi otsida. Seejuures võib äärmiselt keeruliseks osutuda ka vajaliku tõendusmaterjali leidmine ja esitamine minevikus toimunud tehingute kohta.

Pisiasjade pärast üleliia muretsemine võib äritegevust segama hakata, aga seotud isikute vaheliste tehingute maksustamise teemat on ettevõtjal vastutustundetu päriselt ignoreerida. Riskide võtmine äritegevuses on mõistlik, kui see on ettevõtja kaalutletud ja teadlik otsus. Siirdehindade maksustamise reeglid ei välista ega keela tehingute tegemist seotud isikute vahel, küll aitab ennetav analüüs riske oluliselt maandada.